2012

Viimasest blogisissekandest on mul möödas juba üle poole aasta. Põhjust on ka. Huvitavaid väljakutseid on kogunenud nii palju, et pidevas adrenaliinimöllus rahulikumaks mõttekogumiseks blogi tarvis ei kipu eriti palju aega jaguvat.

Zickil läheb kenasti. Kuidagi märkamatult ja loomulikku rada pidi on meie märgi juurde / taha / ümber või kuhu iganes kogunenud jälle uusi inimesi. Möned neist vast korraks käimas, teised tulnud ehk selleks, et pikemalt jääda. Eks aeg paneb asjad paika ning kuna Zick on ikkagi tantsuteater, on ses asjas kõige kindlam silma peal hoida etendusi vaatamas tulles. "Miia-Milla-Manda lugu" jõuab mai lõpul - juuni alguses uuesti publiku ette ning küpsemas on ka üks uuem tantsutöö. Suvel hakkame tööle ning sügisel saab näha. Detailidest ei tahakski veel kirjutada. Hetkel on hea meel Zickiga sellises kohas olla, kus kiiret ei ole, lugudel saab settida lasta ning kui aeg käes, teeme ära. Ka stuudios on meil uus õpetaja. Liis Ilula. Eks mul ole ennegi pikemaid pause tunniandmises olnud ning ju paistab, kas tegemist on pausiga või millegi muuga. Liis on Zickis juba täitsa omainimene - tantsis "Sina ja minas" ning "Miia-Milla-Manda loos". Kunagi ammusel ajal, enne Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuerialale õppima asumist tantsis ise ka Zick Stuudios. Seda suurem rõõm on teda täna meil asjatamas näha. Ja aru saada, et märk nimega Tantsuteater Zick koos selle taga olevate tantsukunstnikega on mingid ringid oma arengus läbi käinud. Kuigi loomulikult, igapäevaselt on endiselt tunne, et homne päev hakkab kõik jälle otsast peale.

Minu igapäevased asjatamised võtavad Eesti Tantsuagentuur, kus alates suvest ametis olen ning Eesti Tantsukunstnike Liit, mille juhatuse esimehena septembris kedjaTallinna korraldamisega maha saime. Väljakutsed ja vastutus on suured, kulumise hirmu hetkel veel ei ole ning soov pikemaid arenguid heas suunas mõjutada on suurem kui kunagi varem. Hea meel on teada, et nii ühes kui teises kohas on olemas suurepärased meeskonnad, ilma kelleta ei jõuaks ükski organisatsioon mitte kuhugile. Mõlema üle saan ma ainult uhkust tunda ning tänulik olla, et mind nii hästi on vastu võetud. Seega olen ma sügisel alanud hooajal suurem kontorirott kui kunagi varem, kuigi nii palju tantsu enda ümber iga päev näinud ja tundnud ei ole ma vist küll kunagi.

Ühte tundi ma sel hooajal siiski annan. Alates jaanuarist Oslos kohalikule naisrahvatantsurühmale. Väljakutse seegi. Ma ei ole kunagi rahvatantsu õpetanud, rääkimata veel naisrühmast. Nii et (rõõmusõnum Kerstile - ) päris rooste ma õpetajana siiski ei lähe :)

Kohtumisteni!

Kümnes

Täna on esietenduse päev. Ja vaba hommik. Vähemalt niivõrd - kuivõrd. Kella peale minekuid ja tulekuid ei ole.

Ootusärevus on. Heas mõttes. Lavastus ise ei ole kindlasti täiuslik aga ma jään oma arvamuse juurde, et ootusi ja lootusi on täpselt nii palju kui pealtvaatajaid, nii et kõigi meele järgi ei saa nagunii olla. Tuleb enda arvamusest lähtuda. Mõned väiksemad muudatused täna enne etendust siiski teeme. Ujumise stseenist läheb jupp välja. Ja lõppu tahame ka natuke mudida. Minu poolest võiks see isegi nii jääda, nagu ta praegu on aga kui enamik arvab, et võiks, siis teeme. Eile mängisime sõprade - tuttavatega eelesietenduse läbi ning neilt sai kõvasti tagasisidet. Mul on veel mõned etendusevälised ülesanded ka, näiteks juhtmeid peita (alati on keegi, kes näeb tehnikat inimeste asemel), etenduse ajal aia otsas kõõluvate tegelaste allatoomise korraldamine (sest põnev on ju, mis teisel pool toimub) jpm.

Muidu on enne esietendust mul alati veidike väsinud ja tülpinud tunne. Energia kipub ainult ühes suunas liikuvat aga lava taga on piisavalt palju tegemisi, mis takistavad selle hooga lihtsalt kaasa minemast. Nii et ma olen veidike väsinud. Õnnestumiste varjus paistab asju liiga lähedalt vaadates ka palju ebaõnnestumisi, mis tihtipeale tagaplaanil ei taha püsida ning millega tegelema peab.

Kavalehed tulevad lihtsad. Need lõpetan ka veel täna ära. Ja neile tuleb peale veel üks oluline tekst. Kel etendusele tulek ees, võiks juba pilgu peale visata:

Oled kuulnud ühest majast –
nimeks Miia - Milla - Manda?
Sellist nime ilmaaegu
juba majale ei panda!

Kohe hommikul on tunda
õhus ootusärevust:
keegi piilub aknast välja,
keegi katsub õueust.

Ahjus küpseb pumpernikkel –
niki - näki koogike.
Pliidil aurab väikses kannus
šokolaadijoogike.

Ukse tagant juba kostab
siginat ja saginat,
saapatümpse, kontsaklõpse,
laste naerulaginat.

Miia - Milla - Manda maja
ootab lapsi, peresid,
särasilmi, vallatusi,
ootab rõõmsaid teresid!

Tulge sisse! Läheb lahti!
Maja täis on laste kära.
Emad - isad samal ajal
kohvikus sõid koogid ära.

„Pole hullu, teeme uued!“
hüüab pagar Trilla - Tralla.
Rullib tainast, määrib moosi,
paneb pilpaid pliidi alla.

Kadrioru pargi veeres
Miia - Milla - Manda majast
juba kaugelt - kaugelt kostab
lakkamatu naerukaja.

Selles loos nii saidki kokku
minevik ja olevik.
Elu ongi ilmaime –
imeline silmapilk.

Miia - Milla - Manda lugu
läheb ikka edasi.
Aga vahel päris vahva
vaadata on tagasi!

Peakorraldajana on mul ainult tänusõnad neile, kes enam kui aasta jooksul Miia - Milla - Manda looga tegemist on teinud: tantsu poole pealt Tiina, Helen, Liis, Simo ning muidugi ka Külli, Kenneth ja Joonas; Tanel, ilma kelleta poleks sest loost üldse asja saanud; Maike, kes teeb kõike, mida keegi teine ei tee ja rohkemgi veel; Liis, Einar ja uuesti Tanel, kes on lavastusele andnud toredad kostüümid, vahvad rekvisiidid ja heli; Jaanus, kes kirjutas tekstid, mida kasutasime algmaterjalina ja millest katkeid kuuleb ka lavastuses; Ivar, kellega ma küll veel kohtunud ei ole aga kelle tegemised said kirsiks tordi peal; Kerli, Jaak, Märt, Linnamuuseumi, Kadrioru pargi, Kulka ja STÜ rahvas, kes rohkem, kes vähem kaasa aitasid ning kelleta nii mõnelgi juhul oleks me poolele teele pidama jäänud; ja kõige lõpuks - Muuseumi Miia - Milla - Manda gäng, kellele see lavastus ju omal moel kingituseks on.

Kohtumiseni tantsuetendusel!

Minust ja agentuurist

Kaja Kann kirjutab ühes sel aastal Zuga blogisse tehtud sissekandes oma seisukohtadest ja mõtetest eesti tantsu arengukavaga seoses. Ta kirjutab ka kirjavahetusest STÜ juhi Triinuga ning kõlama jääb üks mõte, et riik peaks agentuuride kaudu toetama vähemalt 10 esietenduse toimumist aastas. Kajal on selle kohta küsimusi, Triinu ei mõista neid küsimusi (täpsemalt saad ise Zuga blogist lugeda).

10 esietendust aastas. Agentuuride kaudu.

Kas meil tantsukunstnikke ja kolmandas sektoris tegutsavad kui mitte riigilt tegevustoetust saavaid kaasaegse tantsu korraldajaid rohkem ei olegi? On küll!

Kaasaegne tants on organisatsiooniliselt üks huvitav valdkond. Siin tegutsevad võrdselt kõrvuti riigitoetust saavad nn tantsuagentuurid, üksikisikud ja loovühendused. Üks ei ole teisest olulisem, oluline on mõju ja vajalikkus ühiskonna ees,valdkonna enda sees ja mitte vähemoluline pole ka kunstniku enda areng. Ühte ei saa siit ära võtta, ilma et asi tasakaalust välja läheks. Kõik valdkonnas tegutsejad ajavad neid ridu, olgu nad MTÜd, SAd, FIEd või eraisikud. Aga nad kõik tegutsevad ja mõjutavad.

Zick on STÜ liige. Asutajaliige. Asutamisel oli küll meie panus eelkõige allkirja andmises. STÜl oli meid rohkem vaja kui meil neid. Kahjuks on olukord endiselt samasugune. Hoolimata sellest, et Zick on muutunud. Mina olen muutunud. Ühiskond on muutnud. Zicki 10 - 11 suuremast ettevõtmisest on STÜ panus olnud suurem 2 - 3 projekti juures. Võibolla tuli see sellest, et ma töötasin ise sel ajal STÜs? Samas oli sel lühikesel ajavahemikul teisigi ettevõtmisi, mida me tõesti algusest lõpuni toetasime. Okay, majanduskriis tuli peale ja see sundis peale ka korrektuurid mõtlemises. Aga ikkagi, ükski Zicki lavastus poleks jäänud olemata kui STÜ poleks kambas olnud.

Täna on STÜ peamised eesmärgid valdkonna arendamisega seotud. Stuudio ja lava leidmine, rahvusvahelistes programmides osalemine... Paar esietendust aastas. Kusjuures kunstiku enda osakaal produktsiooni juures ainult kasvab. Mõnes mõttes on see hea. Kunstnike teadlikkus sellest, kuhu ja mida nad teevad, peabki kasvama. Aga kui agentuur, mille loomise üks põhilisi põhjuseid oli kunstnikele administratiivse toe pakkumine, et kunstnik saaks keskenduda loomisele, siis see külg muutub aina vähemoluliseks.

Mul on hea meel, et STÜ saali leidmise ja rahvusvahelise koostöö osas suurte sammudega edasi liigub. Siiralt on. Teisest küljest ei saa ma lahti küsimusest, et kuidas mina selle kõigega igapäevaelus suhestun? Produtseerima pean ma ikka ise. Ma võin päris mitu kunstnikku üles lugeda, kes produtseerimise viimasel ajal seepärast on ise selgeks õppinud, sest muudmoodi ei saa. Valdkond siis muudkui arenebki, välismaa suunas. Nende üksikute suunas, kellel on turgu. Kusjuures imelik on seda kritiseerida. Me oleme ju turgu otsinud ja tahtnud. Ikka otsime ja tahame, Teatriagentuuri abiga on esimesed suuremad sammud ses suunas ka toimumas. Et turgu süsteemselt leida, mitte ainult isiklike sõprade abiga. See kõik on suurepärane! Ainult et, kõik kunstnikud ei lähe välismaale. Vähemalt mitte nii tihti, et see erialal töötamist võimaldaks.

Päeva lõpuks oleme siis samas seisus kus mõned aastad tagasi STÜd asutades - meil on midagi neile, kes on ennast tõestanud ja meil on midagi neile, kes allles alustavad. Sellele kriitilisele massile, kes valdkonda igapäevaselt tegevuses hoiab, nagu ei olegi midagi.. Ikka peab ise tegema.

Ma kindlasti liialdan natukene, nagu Kaja ütles, näen tonti. Reaalsus on see, et Zicki uues lavastuses tuleb STÜ meediakorralduses appi. Ma teen kõik muu ise koos kunstnikega ära (ei - raha ei ole kõige olulisem, aga ma ei saa selle eest mingit lisatasu, et ma lisaks tantsijatööle produtseerimisega tegelen). Midagi ei oleks katki, kui STÜ ei tuleks taha. Ma ka ei tea, miks nad tulevad. Võibolla neil on sel ajal igav ja muud pole teha. Võibolla ei leidnud nad kedagi paremat. Hea ja turvaline, midagi metsa ei saa väga minna ja kuna STÜ töötajatel väike palk riigi poolt jookseb, las teevad. Vastutust ei ole. Zick annab aasta lõpus külastuste statistika jälle STÜle. Riik hindab asju enamasti ju statistika põhjal. Äkki oleks mul endal võita, kui mu statistika ei läheks enam STÜ alla, muidu ei pane riik ju tähelegi, et Zick ka midagi teeb. STÜ ju teeb. Ja pärast küsib riigilt produktsiooniraha (adminrahad nad juba saavad, kaks agentuuri, ma mõtlen) omale.

Kõik on ju põhimõtteliselt hästi. Valdkond areneb. Mina ka arenen (loodetavasti). Kas STÜd ongi produtsentidena enam tarvis (hetkel neil polegi vist inimest, kelle otsene ülesanne oleks lavastusi produtseerida)? Vaataks eeldused ja ootused üle. Ma produtseerin ju nagunii ise. Paljud teised ka. Riik arvab, et agentuurid produtseerivad, sest teatri aastastatistika näitab sellist tulemust.

STÜl on paari nädala pärast üldkoosolek. Ehk on aeg hakata ka selliseid küsimusi arutama. Õhus on nad juba nagunii.

Sügis on käes

Üheteistkümnenda hooaja alguse puhul on paras aeg suvest kokkuvõtteid teha.

Kui veel maikuus tundus, et suvi tuleb vaikne ja rahulik ning saan Amsterdamis magistritööle keskenduda, juhtus nii, et kokkuvõttes sai kõvasti tantsuga tegeletud.

Tallinna Merepäevade raames tantsisime Liisiga “Sina ja mina” etendusi kolmel korral. Esimesel päeval pealaval sai selgeks, et intiimsesse keskkonda MMMMis loodud lavastus niisuguses vormis ei tööta. Järgmine päev saime paar tundi enne etenduse algust kokku ja kohendasime etenduse kulgu nii hästi kui oskasime. Lõppkokkuvõttes saime lühema lavastuse. Naljakas, kuidas mingid asjad vabas õhus ja suurelt distantsilt tööle ei hakanud. Näiteks loomade koht, mis siseruumides laste seas alati suurt elevust tekitab, jäi kohe päris kõvasti lühemaks. Lihtsalt ei olnud mõtet laval monitoride taga siga mängida kui keegi seda ei näe. Teine päev läks ses mõttes juba rohkem asja ette. Kolmas päev nii lihtsalt ei läinud. Paar tundi enne etenduse algust (siis kui Tallinna Sadama administratiivhoones õhtuseks BodyLounge´i etenduseks ettevalmistusi tegime) selgus, et kogu kaks tundi pealaval kestev lasteprogramm on mööda linna laiali tõstetud kuna veepeo ülesehitus kestab arvatust märksa kauem. Meile pakuti võimalust esineda kas õhtul kusagil mujal või õigel ajal aga lava ees asuval muruplatsil. Valisime viimase. Ja esitasime vähendatud variandi. Hiljem oli isegi hea, sest ka augusti lõpul Osols toimuval üritusel pidime esinema vabas õhus, murul, ning võtsime seda kui proovi. Laval, meie selja taga, jätkus veepeo ettevalmistustöö, nii et publikul oli üheaegselt võimalus mitut tegevust jälgida... Aga paistis, et lapsed ja vanemadki jäid rahule. Vähemalt säravaid silmi oli kogu etenduse ajal ümber meie päris mitukümmend paari.

Juba juuli alguses olime Sakskia ja Inaga Amsterdamis otsustanud, et hoolimata sellest, et me tantsufilmi tegemiseks eelarvet kokku ei saanud, teeme filmi augusti lõpul vähendatud variandis ja Hollandis ära. Ses mõttes oli kurb, et me pidime loobuma filmimisest MMMMis kuid loodame, et kunagi hiljem, mingil teisel puhul, selleks siiski võimalus avaneb. Ehk siis juuli lõpul – augusti algul valmistusime aktiivselt ka filmivõteteks.

Augusti keskpaigas algas ka projekt “Kuubikud Oslosse”. Minu soe soovitus norrakatele on – liituge Euroopa Liiduga. Praegu, kui ma seda blogisissekannet kirjutan, on kuubikud küll juba Norra tolli jõudnud ning peaksid varsti koduteed alustama kuid need paberid, arved ja teadmatus, kuidas asju Eestist Norrasse saata ja tagasi tuua... see oli ikka paras peavalu. Õnneks on sealsed vastuvõtjad vahvad inimesed ning saime asjadega lõppeks hakkama, kuigi minul tekkis vahepeal tunne, et kõik, kes neid kuubikuid teel Norrasse või seal nägid või neist midagi kuulsid, otsustasid Zickile või vastuvõtjatele nende eest arve saata. Isegi firma, kes need kohale pidi toimetama, et tea, miks neid arveid meile endiselt tuleb. Mul on nüüdseks tunne, et ma võiks transpordifirma avada ja kaupa Eurpoopa Liidu piiridest välja saatma hakata. Ma olen kindlasti targem kui näiteks Eesti Maksu- ja Tolliameti infotelefon... Kui ainult üks näide tuua.

Norra-sõit ise oli vahva .. ja lavastuse mõttes ka omapärane kogemus. Vastuvõtt oli super! Norra on ilus! Etendust paduvihma tõttu muruplatsile püstitatud telgis esitada oli kogemus omaette. Ma naljalt endalt ei küsi, miks ma kusagil olen ja mida ma seal teen, kui ma juba kohale olen jõudnud. Aga paar tundi enne etendust ma vaikselt küsisin endalt, et kas see on praegu õige asi... Aga. Me tegime selle ära! Lõppkokkuvõttes, kui etendus käima läks ning lapsed juba alguses kilkama hakkasid ning suurema publiku nägu samuti naerule kiskus, läksid mustemad mõtted peast. Me olime Kajaga õnnelikud ja porised. Õhtu lõppes Eesti saadiku kodus grillides ja Birgit Õigemeele ja Ukus Suviste improviseeritud esinemist kuulates.
Mina lendasin Oslost otse Amsterdami tagasi, Kaja koos Taneliga, kes meil Oslos abiks oli, esialgu Tallinnasse ning liitus minuga uuesti paar päeva hiljem. Nädal filmivõtteid Hollandis olid väsitavad aga tohutult põnevad. Kõik olime kordamööda haiged ka, algul Ina, siis Kaja ja viimasel päeval, kui steadcam´iga fimisime, ka mina... Väga huvitav oli. Sellest, kuidas kuubikutele loodud materjal kraanulikottidele ümber seada, improvisatsioonid jms. Kuidas see kõik kaamerale paistab. Suurepäraseks kujunes koostöö Saskiaga, kes koos Inaga filmi kaasautor on ning materjali praegu monteerib. Kuigi eeltöö oli tehtud, oli ju siiski vaja kõik kohapeal veel ´valmis' teha ning ei minul, Kajal ega ka Inal ei olnud filmiga tööötamise kogemust varasemast olemas. Ma olen ühtlasi väga uhke meie pisikese kamba üle ning kõigi teiste üle, kes ligi aasta toimunud ettevalmistustel nõu ja jõuga abiks olid! Aitähh teile! Hoolimata sellest, et esialgseid plaane lõpuks suuresti kärpima pidime, saime fimi just selle meeskonnaga valmis teha, kellega tahtsime. Kahjuks ei saa me kasutada laste materjali MMMMist, sest erinevate kaameratega filmitud materjali kvaliteet ei võimalda neid kokku panna ning jäägu need mõtted siis teiseks korraks. Suur tänu Ina, Kaja, Saskia, Chris aga ka Maike, Tanel ja Coordt, kes kogu filmiprotsessi ajal sellele kõige lähemal olid. Nüüd on veel viimane kuu aega monteerimist ja toimetamist ning siis on tehtud!

Sellised tegemised siis. Vaikselt valmistume juba uueks suveks kuid jäägu nende plaanide avalikustamine sellesse aega kui juba eelarved koos ja plaanid kindlad. Mis on aga kindel, on see, et Zick Studio alustas oma järjekordset hooaega Tallinna Tantsuakadeemias ning Tiina Mölder on meil seal õpetajana ametis kuna mina kogun sügissemestri veel teadmisi Sibeliuse Akadeemias Helsingis. Tuleval nädalal alustab MMMMis taaskord Elamusmuuseumi tantsustuudio.

Tantsimisteni!

Kevad on käes

Lõpuks ometi on kevad kätte jõudnud. Ma jõudsin talvest ja külmast sel aastal täiesti ära väsida. Nüüd saab murumättal istuda, jooksmas käia ning ringi chillida, ilma, et tuul ja miinuskraadid minema ei puhuks. Mõnus.

Tuleva nädala kolmapäeval stardin ma Amsterdami poole, kuhu jään vähemalt poole juulini. Siis tagasi koju, vahepeal mõneks ajaks ka Helsingisse ning Oslosse ja uuesti tagasi Amsterdami, kus ma septembri alguses lõplikult naasen. Lisaks sain sügissemestriks veel Sibeliuse Akadeemiasse vahetusõpilaseks, nii et selle aasta numbri sees olen kodumail veel suht loetud päevi.

Möödunud suveks olin aru saanud, et ma olen ennast sõna otseses mõttes sõlme jooksnud. Vaikselt sai valmis punutud plaan uued sihid seada ning kooli minna, Üks aasta on nüüd möödas ning ma pean tunnistama, et see oli õige plaan. Pea on uusi mõtteid täis, väsimus on üle läinud ning isegi suvist magistritöö kirjutamist alustan ma suure huviga. Ei ole enam ka tunnet, et kohutavalt kiire on ja kui kohe ei tee, siis jääb üldse tegemata. Esimest korda elus on aega.

Eelmisel nädalavahetusel tantsisin paar tantsu tantsuselt Lee 30. juubelil. Tore oli jälle seal käimas olla. Olles küll rahvusromantilisest (nagu Maria tabavalt ütles) tantsust pikalt-pikalt eemal olnud (Uppsar ei ole nagu ka päris see), oli esimeses proovis kui Maidoga Kait Tamra "Kuu" esimesi samme tegime, suht kummastav olla. Aga läks üle ning tore oli. Ka Uppsariga on sel nädalal ees viimane esinemine pikema aja peale. Kes teab, millal ma jälle nii kindalt Eestis olen, et ennast esinemisgraafikutesse paigutada.

Suuremat sorti uudis on veel ka see, et Liis Ilula võttis Kaja vahetuse "Sina ja mina" etenduste juures üle. Kaja ei jää kindlasti päris eemale (ka Oslosse sõidab augustis Kaja) kuid Liis saab sel aastal endale kindlasti rohkem etendusi kuna Kaja on oma uue lavastusega ametis. Esimesed etendused Liisiga on juba tantsitud ning kuigi Liis ei ole Kaja ega Kaja Liis, on tegemist ikka sama hea lastelavastusega. Eelmisel nädalal Viimsis saime igatahes vahvatelt lasteaiamudilastelt ja nende kasvatajatelt ainult ülivõrdes tagasisidet.

Ühe sportliku eesmärgi seadsin endale ka. Ma jooksen sügisel kas Berliini, Helsingi või Amsterdami maratoni nelja tunniga läbi. Esimene trenn 16-nädalasest tsüklist on juba tehtud.

Ise tehtud, hästi tehtud

Olin üle-eelmisel nädalavahetusel Tartus loengus kui sain SMSi, et kuubikud valmis teha lubanud ehitaja neid ikkagi ei tee. Ta oli juba niigi mitu päeva hilinenud ning me pidime koos uute kuubikutega nelja päeva pärast Haapsalus olema. Ma ei saanud loengust välja ja msn-isin Tanelile, et võtku ühendust Jaaguga, et kas ta saab aidata, selline ja selline jama on. Pool tundi hiljem tuli vastus, et nad ajavad asja korda.

Pealtnäha lihtne lugu sai alguse pea aasta tagasi, kui Ina koos Kaja ja Jaaniga Muusemis Miia-Milla-Manda proove alustas. Olin eeldanud, et nad panevad publiku istuma suurtele, kolmele korrusele jaotatud kuubikutele ning teevad lavastuse põrandal esitamiseks. Ühes proovis sain teada, et vastupidi - tantsijad tantsivad kuubikutel ja publik vaatab põrandalt. Järeldasin, et eeldamisega ei maksa enam tegeleda. Mängukava oli mõneks ajaks paigas ning tuuritamist enne 2011. sügist ette näha ei olnud. Ütlesin siis rahulikult, et peame hilljem omad kuubikud tegema. Nendega olin plaaninud maha saada käesoleva aasta suve lõpuks kuid destembris kutsuti lastekas Haapsallu eesti kaasaegse tantsu platvormile ning kuubikumeisterdamine tuli ettepoole tuua.

Minu tellimus oli: peavad mahtuma sõiduautosse koos kolme inimesega, sealhulgas autojuhiga, olema kerged, esteetilised, turvalised ning kergesti teisaldatavad. Veebruaris käis potensiaalne tegija vaatamas, leppisime kokku, et 1. aprilliks saab asjad üle antud. Kavandid olid olemas, arutasime tehnilisi detaile ning kuubikud pidid tulema kõvasti väiksemad kui originaalid...

Igatahes alustasid Tanel ja Jaak tööd pühapäeva hommikul ning töötasid kuni hilise pärastlõunani, et teisipäeval jätkata. Teisipäeva õhtul läksin Maikega neile appi lihvima ja värvima. Värvida jõudsime ühe korra ning tähed jäid peale tegemata. Pilt oli suht selline nagu ette kujutasin aga mida tahta kui pole varem vineeriga kokku puutunud - nad olid palju - palju raskemad kui olin arvanud. Lisaks ei mahtunud nad nii sujuvalt teineteise sisse kui algselt arvestasime.

Haapsallu ja tagasi sõidutas meid Kaja-Maikega Maike isa oma autoga, sest see oli suurim auto, mida üle öö linna pealt leida oli. Kolmapäeva õhtul peale proovi värvisime Maikega Iloni Imedemaal ka esimesed tähed peale ning otsustasime neljapäeval jätkata. Shabloonid ja värvid olid kaasas. Veidi muret tegi väiksem kuubikumägi, mis kippus Imedemaa kinosaali parketil liugu laskma. Me hüppame neile etenduses suht suure hooga peale, sellest väike hirm, et lugu võib õnnetusega lõppeda. Neljapäeval ostsime kohalikust ehituspoest kummijubinad alla, mis pidanud pidurdama ning värvisime peaaegu kõik kirjatähed ka peale. Hommikusel etendusel pani asi ikka ajama, teiseks katseks paigutasime kummijublakad veidi teistmoodi, nii et jala alt enam ära ei jooksnud..

Festival oli ses mõttes väga vahva, et suur osa Eesti tantsutegijaist olid ühes aegruumis koos. Korralduse poole pealt peab Tantsuliit tulevikus siiski kõvasti rohkem vaeva nägema. Etendused lõppeks toimusid, mõned küll teistel kellaaegadel kui algselt välja kuulutatud.

Publik võttis meid soojalt vastu ning hirm uute ja teistmoodi kuubikute ees taandus ka etenduse kulgedes. Kahe etenduse peale oli meil saalis siiski umbes 5 last ja mõnikümmend täiskasvanud tantsuinimest, nii et ses osas võiks tulevikus rohkem läbi mõelda, kuidas etenduste turundusega tegeleda, eriti kui need toimuvad reede hommikul ja Haapsalus. Aga see selleks. Kaja puhkas veel kahe etenduse vahepealsel pooleteisel tunnil Imedemaa diivanitel eelmisel õhtul banaani-etendusel ja festivaliklubis pealetulnud väsimust välja... Jaangi käis teisel etendusel. Ma ei jõudnud temaga pärast enam rääkida kuid iseenesest vahva, et ta tuli. Igatahes on põhjust Haapsallu tagasi sõita, ma usun, et publikut seal jaguks, kui nad üles leida ja neile infot ka saata.

Reede õhtul nägin lõpuks ZUGA "Kohe näha et vanad sõbrad" ka ära. Tuli selline tunne peale, et tahaks tegijatele ´aitäh´ öelda. Osadele jõudsin seda teha. Neile, kellele ei jõudnud, siis tänud siitkaudu :) Sellise mitteformaalse ja vahva ´aitäh´i´!

Igatahes veendusin viimase nädala jooksul taaskord, et Eesti tantsukunstnik on paras supermees - ehitab kuubikuid, tassib neid, värvib, mugandub pidevalt muutuva korraldusega ning talub vapralt kõiki teelesattuvaid takistusi. Ning neid ümbritsevad inimesed tõmmatakse ka kaasa. Ja etendused toimuvad. Aitäh teile kõigile, kes etendusteni jõudmist jõu ja/või nõuga toetasid!

Nüüd kui väsimus hakkab üle minema, tundub, et oli täitsa vahva kokkusaamine.

Kevadine vaikus

Seekordne blogisissekanne saab ette võetud eelkõige selle pärast, et
viimasest on juba kaks kuud möödas :)

Suur tormamine on möödas, filmile sai kokku kaks kuud taotlusi
kirjutatud, praegu pole isegi koolis suuremat tegemist. Vaikus enne
tormi?

Filmitaotluste tegemine oli seekord teistmoodi kui tavaliselt. Ma olen
siiani saanud taotluse kirjutamisel ka tunni ajaga hakkama, tavaliselt
selle üle isegi nalja teinud. Ses mõttes olen ma nonde viimaste
rahvusvaheliste taotluste üle päris uhke. Et nii vanas eas sai
teistmoodi tehtud, koosolekuid peetud, sõnastusi parandatud, ideid välja
töödatud - valitud ning kõik see tõeliselt põhjalikult ette võetud.
Vastused tulevad järgmise kuu jooksul ning kui hästi läheb, on tegemist
suurema ettevõtmisega kui vaid ühe filmi tegemine. Näis. Isegi kui me
raha seekord ei saa, on kogemus ja loodud kontaktid tuleviku tarbeks
hindamatu kaup.

Eelmisel nädalal tegime muuseumis kaheksa "Sina ja mina" etendust nelja
päevaga. Esimesel päeval saabus tohutu väsimus, teisel päeval läks üks
etendus aia taha, neljapäev oli madalseis ja reedel väga lahedad
etendused. Sel nädalal on veider, et hommikul kell 9 ei olegi juba
soojendust ja kell 10 ei hakka esimene etendus. Väga tihti ei taha
sellist maratoni siiski ette võtta, see on päris väsitav. Ehk siis - mul
on hea meel, et tegime ja veel parem, et see juba möödas on.

Tuleval nädalal saavad uued kuubikud valmis - kahe nädala pärast ootavad
Haapsalus Eesti kaasaegse tantsu platvormi etendused.

Mina valmistun suveks. Plaanis on veidi üle kolme kuu veeta Amsterdamis
ja Pariisis.

Zicki sünnipäev

Anu Ruusmaa tantsulavastuse reklaam aastal 2005

Zicki ootamatult kätte jõudnud juubeli puhul tasub täpselt ära rääkida,
kuidas kõik alguse sai.

Alguse sai kõik 2000. aasta lõpul või 2001 algul. Terje Treimanni
Tantsustuudio pakkus tantsusaali rendile. Mina olin Viljandis esimese
kursuse tantsutudeng ja millegipärast tundus, et ma peaksin selle saali
rendile võtma. Ega ma täpselt ei teadnud, mida ma selle saaliga üldse
pean peale hakkama ning ühtegi tantsutundi polnud ma ka andnud.

Kutsusin appi kursaõe Cristina, sest tema oli juba teisi inimesi
õpetanud. Palusin tal esimesed tunnid anda ja ta tuli kampa.

Esimestes tundides oli kaks - kolm õpilast, täpselt enam ei mäletagi.

Minu enda esimene tund nägi välja selline, et istusime suurema osa
pooleteisetunnisest tunnist põrandal ja venitasime spagaati. Praegu on
hea naerda ja hea meel kui mõelda, millise tee ma ise õpetajana kümne
aasta jooksul läbi olen käinud.

Stella, kes hiljem Zicki tuumikliikmeks sai, käis meil õppimas. Cristina
lahkus kevadel, sest ei jõudnud kooli kõrvalt reedeti ja pühapäeviti
Tallinnas tunde andmas käia. Stella sai suvel peda tantsuõppesse sisse
ja täiesti loomulikku rada pidi hakkas ka tema tunde andma.

Minu käest on mitu korda küsitud, et ikka oma tantsuteater ja kuidas ja
nii ja naa. Ma ei oska sellele tavaliselt muud vastata kui et võtku
kätte ja hakaku tegema. Enesekriitika ning hiljem ka teiste
kriitikatulva all on palju raskem pidev jätkamine kui alustamine.
Igatahes, suvel 2001 vaatasin ma õhtul telekast dokfilmi ja mõtlesin
välja, et võiksime tantsulavastusi tegema hakata.

Samal suvel mõtlesime Stellaga välja nime Tantsuteater Zick. Too hetk
oli meie põhjendus midagi sellist, et shikk ja sic! ühes. See selgitus
läks varsti küljest ära, sest mingit sisulist katet ei olnud. Aasta
hiljem tehtud katse nimi välja vahetada põrkus juba õpilaste
vastuseisule. Peamine põhjendus oli, et see on nii ebatavaline nimi, et
jääb hästi meelde. Nii peangi ma vastama pidevalt tekkivatele
küsimustele, mida meie nimi tähendab, et nimi on nimi ja ei tähenda
midagi. Tantsuteater Zick on Tantsuteater Zick

Esimesed viis aastat läksid õpilaste lavastuste tähe all. Tantsuteadmisi
ja -kogemust tuli aina juurde ning asjade tagantjärele vaadates
loomuliku kulgemise tulemuseni jõudis 2005. aastal sügisel lavale
koreograaf Anu Ruusmaa tantsulavatus "Üksindus, see polegi tähtis".
Sündinud oli proffessionaalne teater ning õpilaste tegevus liikus Zick
Stuudio märgi alla.

Laias laastus võib öelda, et Zicki tegevuses on olnud kaks ühepikkust
perioodi. Esimene periood oli suunatud täielikult harrastustantsijatele
ning teise pearõhk on olnud proffessionaalsel tantsuteatril ning
õppestuudio tegutseb teatri kõrval.

Mina olen Zicki kõrval samuti kasvanud. Oleme ise oma elu raskeks teinud
ja ei ole kusagile pidama jäänud, liikumine on sisse programmitud. Ja
see on hää!

Sünnipäevakutse

zickilogo_45mm.jpg

2001. aasta jaanuaris alustas Kopli tänava tantsustuudio ruumides Viljandi Kultuuriakadeemia 1. kursuse tantsutudengi Raido Bergsteini juhtimisel tegevust stuudio, mis pool aastat hiljem (kui Stella Suitso oli juba samuti tantsutudengiks saamas, tema küll tulevases Tallinna Ülikoolis) endale nimeks Tantsuteater Zick (vastuseks kõigile neile, kes kümne aasta jooksul küsinud on - nimi on nimi ja ei tähenda midagi!) sai.

Noorus ei andnud häbeneda ja ette sai võetud mitu vahvat projekti. Teise projektiga maandusime juba äsjaavatud Kanuti Gildi SAALis. Töö noorte tantsuharrastajatega, kel varasemalt suuremad kokkupuuted tantsuga puuduvad, jätkub Zick Stuudio märgi all tänaseni. Õpilasi, kes stuudiost kõik läbi on käinud, ei jõua enam keegi kokku lugeda :)

2005. aasta varasügisel esietendus (samuti verivärske) NO99 suures saalis Anu Ruusmaa tantsulavastus "Üksindus, see polegi tähtis", mis tähistas avapauku sellisele Tantsuteatrile Zick, mida me tänapäeval teame. Ehk siis professionaalsele tantsukompaniile. Sealtmaalt on tulnud terve rodu lavastusi, mille lavastajateks on olnud (alustame uuesti otsast) Anu Ruusmaa, Dmitri Harchenko, Jaan Ulst, Jenni Kivelä ja Ina Stockem. Igaüks neist omas ajas ja omal kohal vahva ja väärtuslik ettevõtmine.

Tantsuteater Zick toimetab seega juba oma 11. hooaega! Ei uskunud vist tegijatestki keegi, et tollest Kopli 4a teise korruse jäätunud treeningsaalist saab alguse tantsubränd, mis siiani julgelt oma vagu künnab. Seestpoolt vaadates pole väsimuse märki kusagil näha. Midagi toredat on alati podisemas, isegi kui see kohe välja ei paista.

Selle kõige rõõmuks, mis 10 aasta ja 11 hooaja vältel ette on võetud ja korda on saadetud (ja mõnikord küll planeeritud kuid enne lõpuspurdini ehk avalikkuseni jõudmist siiski seisma jäänud), kutsume kõik need, kes Tantsuteatrile Zick nägu on loonud ja tegu on teinud (paneme siinkohal ühte patta nii kogenud tantsukunstnikud kui ka supertoredad tantsuõpilased) laupäeval, 15. jaanuaril 2011 kell 15-18 Kadriorgu, Muuseum Miia-Milla-Mandasse sünnipäevakoogile ja -morsile. Stella ja Raido on usinasti meenutanud kõiki neid vahvaid inimesi, kes Zickis kaasa on löönud ning tegijate mailboksidesse potsatavad kutsed.

Kõik teie, kes te ei saa meiega sünnipäeval liituda ja noodki, kes pole kunagi meiega ühes trennisaalis rullunud, võite oma õnnitlused siia jätta :) Võtame need suure rõõmuga vastu!

Ning täname kõiki, kes aastate jooksul meid piilumas on käinud!

*Tantsuteater Zick*
Stella Suitso
Raido Bergstein

Film!

Zick teeb teoks tantsufilmi. Olen seda juba kolm-neli aastat vaikselt
põues kandnud, et peaks selle asja ikke ette võtma aga alati on
tundunud, et pole õige aeg. Suvel tegin suu lahti ja rääkisin sellest
mõttest Inaga. No ja nüüd on mõtted sealmaal, et meil on koos tore
rahvusvaheline filmitegijate kamp. Ina on koreograaf. Saskia on inimene
keda võiks kutsuda filmitegijaks. Tema teeb rezhiiplaani ja lõikab
lõpuks kõik kokku ka. Siis me loodame, et Chris tuleb appi filmima oma
steadycam´iga. Ta ütles, et Ina ja Raidoga töötab ta hää meelega.
Saskiaga on ta juba koos töötanud. Probleem on lissalt sellest, et ta
on kogu aeg kusagil jooksus (hetkel vist Philadelphias) ja temaga on
väga raske plaane teha. Raskused on loomulikult selleks, et neid
ületada. Eriti kui nii hea minek sees on! Coordt teeb lõpus muusika
valmis. Kaja ja Raido tantsivad filmi peal.

Asja iva on selles, et võtame ette "Sina ja mina" lavastuse koos
sõbrateemaga ning arendame seda edasi. Nii et see ei ole lavastuse
ülesfilmimine. Alguspunkt on "Sina ja mina". Lõpp-punkti praegu veel ei
tea. Filmime loomulikult Muuseum Miia-Milla-Mandas.

Lahtisi otsi mui muidugi enam kui küll. Me oleme veel nii alguses, et
see on täitsa normaalne. Väike hirm on ka, et kas me hakkama saame.
Vaimusilmas on ju nii äge pilt silme ees.

Lõpetuseks paar videoklipsi, mida Ina mulle Amsterdami Cinedansi festivalilt saatis:
http://www.youtube.com/watch?v=2cPHiA9rUPc&feature=player_embedded
http://www.youtube.com/watch?v=TK27aknWVI4

Tantsimisteni!