Veel natuke „Keisri uutest rõivastest”

Oma viimases blogi postituses arutlesin Sirbis avaldatud Heili Einasto artikli üle. Tegin hunniku etteheiteid ja esitasin
mitmeid küsimusi. Mul on suur rõõm, et need küsimused ei jäänud lihtsalt õhku rippuma ega vastukajata. Heili võttis aja, et selgitada oma seisukohti ja anda vastuseid küsimustele. Heili tagaiside minu tekstile on toodud allpool.

MAIKE: „Renate Valme on korduvalt ja korduvalt rõhutanud, et Kompanii Nii on füüsilise teatri esindaja.“

HEILI: Sõltumata sildist, mida Renate Valme ütleb, tegutseb ta maastikul, mida me nimetame „kaasaegse tantsu maastikuks“ ja aruannetes leiab see lavastus just märkimist tantsu, mitte teatri all. Samuti ei lavasta Renate Valme oma teoseid üheski teatris, vaid tegutseb ikkagi „sõltumatu tantsu“ areenil, nagu teevad seda ka teised end tantsuvaldkonnast sõltumatuks nimetavad kunstnikud, nagu Mart Kangro, Kaja Kann jt. Renate Valme „Pung“ oli esitatud ka „Uue tantsu“ festivalil...

MAIKE: „artiklis toodud viited Renate õpingu perioodile jäid täiesti arusaamatuks – kuidas see asjasse puutus, ei saa ma ikka veel, ka peale mitmekordset lugemist, aru.“

HEILI: Artikkel: „Renate Valme on arendanud oma [juba koolipäevist tuttavaid] voorusi ja andnud vaba voli oma puudustele – kriitikute ja kuraatorite toel, mille tulemusena tema õpingutejärgne looming paistab silma eredate, kuid välja
arendamata mõttevälgatustega.“ Kirjutaja jaoks on selge küll, aga eks siis täpsustagem. Juba kooliajal silma paistnud omadused on endised, nii heas kui halvas. End kunstnikuks nimetav isik võiks/peaks 10 aastaga ehk kuhugi areneda? Küpseda? Saada üle puberteediea trotsist kõige selle vastu millest aru ei saa (sest ei tahagi, pole vaja), olema suuteline õppima oma (ja soovitavalt ka teiste) töödest. „Kuid see, mis võib mõjuda loomupärase ja värskena hilises teismeas või kahekümnendate alguses, on kümnend hiljem naeruväärne.“ Nii ongi. Minu arvates. Kindlasti on neid, kelle jaoks lasteaia- ja teismeea huumor on aktuaalsed ja naljakad vanuigigi. See pole halb ega hea, see lihtsalt on.

MAIKE: „Nii isiklikuks minna kontekstis, mis räägib hoopis muust, oli kummastav. Mistahes kontekstis oleks see kummastav.“

HEILI: Isiklik? Mis mõttes? Ei lahata ju siinkohal Renate Valme komplekse, tema kehakuju või kulmukaart. Loomingust on jutt, et see on jäänuid kooliaja tasemele. Nothing personal, just business.

MAIKE: „Miks just Renate Valme ja „Pung“ sellisel kujul ette võeti.“

HEILI: Renate Valmet on 3-lk-s artiklis napilt poole lk jagu, nii et tegu pole arvustusega. Aga Renate Valme on hinnatud
tegelane sellel maastikul („arendanud oma voorusi ja andnud vaba voli oma puudustele – kriitikute ja kuraatorite toel“),
kuhu ta end nimeliselt paigutada ei taha. Hea näide. Ja „Pung“ esietendus just „sobival“ ajal – pakkus kontrasti Vitebski
festivalile. Nii et kaks äärmust: Renate Valme ja Vitebski võidutööd. Muide, see oli ainus põhjus, miks ma Renate Valme
sellesse kirjutisse kaasasin (+ see, et oli palve mitmelt poolt, et ma oma arvamuse välja ütlesin).

MAIKE: „Miks toob autor esile just Vitebski festivali (kõikide teiste festivalide seast)? Miks just Fine 5 tantsuteatri osavõtt sellest nii eriline on (Vitebski festivalil osales ka teisi Eesti kaasaegse tantsu kunstnikke)?“

HEILI: Artikkel: „Üritus on juba 20 aastat olnud Nõukogude Liidu järgses tantsuruumis üheks olulisemaks kohaks, kus vahetada tantsualaseid ideid /---/ Juubeli puhul olid festivalile kutsutud nende jaoks olulised trupid, nagu /---/ Fine 5 Tantsuteater, millel samuti täitus Vitebski festivalil kahekümnes tegevusaasta. /---/ Keha ja liikumise austamine, /---/, on teinud Vitebski festivali Fine 5 Tantsuteatri üheks oluliseks mõttekaaslaseks /---/ sest seal on Fine 5-i loomingulised otsingud austatud ja väärtustatud, isegi kui neid alati ei mõisteta.“Fine 5 on käinud Vitebskis 20 aastat (ükski teine Eesti tantsukunstnik/kollektiiv mitte) ja on Vitebski festivali poolel hinnatud sama kõrgelt kui vene kaasaegse tantsu tipud.

MAIKE: „Miks toores anne lavale ei sobi?“

HEILI: Toores on toores. Kui ostetakse taignane pirukas, ollakse pahane. Kui restoranis saadakse küpse lihatüki asemel
toores, ollakse pahane. Kui elektrik teeb „toorest“ tööd, on see eluohtlik. Ka toores kunst on ohtlik küpse pähe pakutuna,
mitte füüsisele, nagu taignane pirukas või lahtine elektrijuhe, aga mõttele küll. Samamoodi nagu surrogaadid on ohtlikud (vt Lotman „Vestlusi vene kultuuriloost“). Toores ei võrdu esteetilise kategooriaga „tahumatu“, mis võib olla teadlik valik. Ka riietest eelistame traagelniite mitte näha, v. a juhul kui traagelniit on osa kaunistusest, mitte aga pakutud korraliku õmbluse pähe.

MAIKE: „Miks STÜ ei võiks toetada „sellist tüüpi kaasaegset etenduskunsti“?“

HEILI: Eesti väiksuse juures piisab Kanutist täiesti. See on ressursi raiskamine, seda enam, et teist tüüpi etenduskunsti
ei toeta pidevalt mitte ükski tantsuprodutsent.

MAIKE: „Ja mis on sellel kõigel seos Renate Valmega?“

HEILI: Renate Valme on üks parimaid „sellise tüübi“ esindajaid nii oma tugevustes kui nõrkustes.

MAIKE: „Niivõrd erinevate komponentide kokkusidumiseks on vaja head paela, mis need kenasti ühtseks tervikuks seaks. Lihtsalt erinevate teemade seosetult ja läbimõtlematult ritta seadmine jättis artiklist just samasuguse mulje, mida Einasto ise kritiseerib.“

HEILI: Tervikuid on mitmesuguseid, antud loo paelaks on kaldkirjas olev tsiteeritud tekst.

MAIKE: „Kõige arusaamatum selle kõige juures on see, et Einasto professionaalse kriitikuna on viimane inimene, kelle kirjutatu osas selliseid etteheiteid peaks saama esitada. Mingil huvitaval põhjusel on Einasto teadlikult eksinud pea kõikide arvustuse kirjutamise kirjutatud ja kirjutamata reeglite vastu.“

HEILI: Reeglid on selleks, et neid murda. Kusjuures keegi pole kusagil öelnud, et tegu on arvustusega. Mitte kusagil pole
žanrimääratlust, nii et kui nüüd seda lugeda mitte kui arvustust, vaid kui mõtisklust, luuletust, esseed, lühijuttu, heietust vms, siis ehk loeks ka midagi muud välja? Kohe peale tsitaati on ju ka antud lugejale võti: „Kõrvuolnud novembrinädal Vitebskis ja Renate Valme „Pung“ tõstatasid küsimusi „kaasaegsuse“ üle koreograafias.“

MAIKE: „Mida iganes selle artikliga saavutati tahti, läks see ääretult kummalise teostuse tõttu kaduma.“

HEILI: Just nii nagu Renate Valme „Pung“ on igal juhul õnnestumine selles mõttes, et tekitas diskussiooni, on ka artikkel selles mõttes olnud õnnestumine, et tekitas järellainetuse. Kas see on piisav, on juba iseküsimus.

MAIKE: „Einasto enda sõnu: selle tulemusena paistab looming silma eredate, ent välja arendamata mõtte-välgatustega.“

HEILI: Asi seegi :)

MAIKE: „Miskipärast on kujunenud arusaam nagu oleks kriitika eesmärk kedagi või midagi halvustada. Kui ei ole halvasti
öelnud, siis nagu polegi kriitika.“

HEILI: Mul on tekkinud tunne, et kui lausa ja valimatult ei kiideta, siis on kohe „materdamine“. See pole ainult tänase
päeva teema, loen ka ajaloost samasugust nutulaulu. Isegi kui keegi pole kusagil halvasti öelnud, siis kui lausa ei ülista,
oleks kohe nagu „halvustamine“. Lugege kuu/aasta pärast ja teise tundega üle – ja näete, kui suur osa „halvustamisest“
või „materdamisest“ on kinni mitte kirjutajas, vaid lugejas. Täpsemalt – eelhäälestuses ja oma meeleolus. Häälestage
end teisiti ja vastu kõlab muu.

MAIKE: „Aga kindlasti peaksid siinkohal kriitikud oma silmad-kõrvad lahti tegema ja oma mugavus-tsoonist välja tulema.“

HEILI: Kriitikud – vähemalt Eestis – tulevad mugavustsoonist välja juba ainuüksi sellega, et nad midagi vaatamas käivad ja kirjutada võtavad.

Mõtted inspireeritud Heili Einasto artiklist "Keisri uued rõivad"

20.12.2012 Sirbis avaldatud Heili Einasto artikkel „Keisri uued rõivad“ oli selline haruharva esinev artikkel, mis kõigutas mind (ja ka väga paljusid teisi) nii mitme koha pealt, et ma lihtsalt ei saa jätta (ka) paberil sõna võtmata. Järgides Einasto poolt ette antud muinasjutulist liini ning asjadest ette rutates ütlen kohe ära, et mulle jäi kokkuvõttes mulje, et Einasto püüdis lüüa seitset kärbest ühe hoobiga. Sellest on ka mõneti tingitud alljärgnevalt kirjapandu eklektilisus. Artiklit lugedes tekkisid mul lihtsalt mõtted, mis olid sama seinast seina nagu artiklis kajastatud teemad.
 
Pealkiri. Keisri uued rõivad on minu arvates üks H. C. Anderseni paremaid muinasjutte. See on mitmekihiline ja väga tugeva alltekstiga lugu, mis on üle mitme - mitme põlvkonna kõnetanud nii last, noorukit kui täiskasvanut väga erinevates kontekstides. Kui mistahes muu teksti pealkirjana või teksti sees viidatakse või kasutatakse analoogia, võrdluse või paralleelina väljendit „keisri uued rõivad“, siis kannab see väga tugevat sõnumit. Veidi üle pingutatuna võiks öelda, et nende kolme sõna ritta seadmine säästab vähemalt poole A4 (kui mitte rohkema) selgitava teksti trükkimisest. Kui artikli pealkiri on „Keisri uued rõivad“, siis annab see artikli sisule juba ette kindla konteksti ning artiklis käsitletavale teemale väga tugeva hinnangu. Puhtalt ainult pealkirja silmates on ette teada, et positiivses võtmes seal midagi ei kajastata. Seega on intriig ja pisike konflikt punutud juba enne, kui lugeja artikli sisuni jõuab. Pealkirja kiituseks aga – tänase ajakirjanduse reaalsus ongi selline, et pealkiri peab olema lööv, koheselt lugeja haarama, intriigi ja huvi tekitama. Harva on need aga nii peenelt ja intellektuaalselt intrigeerivad.
 
Renate Valme. Ma ei saanudki lõpuni aru, mis see täpselt oli, mida Einasto ette heitis ja kellele ta seda miskit ette heitis. Laias laastus tundus mulle, et etteheide käis Eesti kaasaegse tantsu maastiku vastu tervikuna, kust Einasto hinnangul on kaduma läinud liikumis- ja kehapõhine kaasaegse tantsu vorm. Selle taustal oli minu jaoks täiesti kummastav, miks kasutas Einasto näitena Renate Valmet ning Kompanii Nii lavastust „Pung“.  Kui nii üldiselt valdkonna kohta arvamust avaldada, on minu arvates pehmelt öeldes väga halb toon näitena teha pihuks ja põrmuks väga konkreetne kunstnik ja väga konkreetne lavastus. Seda enam, et võrdlus on täiesti asjakohatu. Renate Valme on korduvalt ja korduvalt rõhutanud, et Kompanii Nii on füüsilise teatri esindaja. Samuti on ta väga selgelt välja öelnud, et ta ei liigita oma loomingut kaasaegse tantsu alla, kuna kaasaegse tantsu määratlus paistab endas hõlmavat pea kõike, mis pole sõnateater. Tõepoolest, kaasaegse tantsu spekter on väga laia ja eriilmeline. Nii palju lugupidamist (võiks) peaks küll igal arvustajal kunstniku vastu olema, et kui kunstnik on öelnud, et ta tegeleb füüsilise teatriga, siis nii on. Kui arvustaja hinnangul on kunstniku looming siiski kaasaegne tants ja ta soovib seda kindlameelselt just sellesse lahtrisse suruda, siis peaks ta ka ära põhjendama, miks ta seda teeb ning mis põhjustel ta nähtut siiski kaasaegseks tantsuks peab. Niisama, argumenteerimata seda tehes, tundub see alandav ja solvav. Alandab arvustajat ning solvab kunstniku, aga ka lugejat. Kui väga suure pingutuse tulemusel suudab leida selgituse või seoses artiklis muidu kirjutatu ja lavastuse „Pung“ vahel, siis artiklis toodud viited Renate õpingu perioodile jäid täiesti arusaamatuks – kuidas see asjasse puutus, ei saa ma ikka veel, ka peale mitmekordset lugemist, aru. Ja asi ei ole siinkohal minus. Heili Einasto on väga kogenud kriitik ja õppejõud. Seetõttu mind hämmastas siiralt selline… ebaprofessionaalsus. Nii isiklikuks minna kontekstis, mis räägib hoopis muust, oli kummastav. Mistahes kontekstis oleks see kummastav. Minul lugejana oli seda halb lugeda. Kuna puudus ka igasugune põhjendus, miks just Renate Valme ja „Pung“ sellisel kujul ette võeti, jäi mulle see osa täiesti ebaselgeks ja seosetuks. Tekkis mulje, et tegemist on arusaamatu isikliku arveteklaarimisega. Kummastav, ebameeldiv ja jätkuvalt üllatavalt ebaprofessionaalne.
 
Segasummasuvila. Einasto on oma artiklis kokku pannud täiesti erinevad komponendid ning püüdnud neid kõiki siduda üheks tervikuks. Minuni kahjuks see taotletud terviklikkus ei jõudnud. Artiklis käsitletud teemadest saaks eraldi (ühe erandiga) väga head nupud, mis oleksid väga huvitavad lugeda ja / või tõstataksid väga häid küsimusi:
- Vitebski kaasaegse tantsu konkurss / festival ja Fine 5 tantsuteatri tegemised seal;
- artikkel, mis algataks diskussiooni teemal, kas liikumis- ja kehapõhine tants on Eesti kaasaegse tantsu maastikul hääbumas või mitte?
- artikkel teemal, kui viimistletud võiks / peaks olema liikumine? Kas seda saab üldse määratleda, kas peab üldse?
- Kompanii Nii lavastuse „Pung“ arvustus (puudutamata isiklikus vormis Renate Valmet ja tema õpinguperioodi);
- tantsumajade vähesus või rohkus Eesti tantsumaastikul? Kas ja kui palju võiksid / peaksid tantsumajad Eestis üksteisest erinema?
Selle asemel, et eraldi ja põhjalikult eelpool nimetatuid käsitleda, pidas Einasto õigemaks kõigest korraga, natuke ja seosetult kirjutada. Sellisel kujul  tekitas artikkel aga väga palju küsimusi (ja mitte tingimata neid, mida Einasto ehk soovis tõstatada). Eelkõige just sellepärast, et autor on jätnud täiesti põhjendamata, miks ta just nii teemad kokku sidus ja just nii neid käsitles. Miks toob autor esile just Vitebski festivali (kõikide teiste festivalide seast)? Miks just Fine 5 tantsuteatri osavõtt sellest nii eriline on (Vitebski festivalil osales ka teisi Eesti kaasaegse tantsu kunstnikke)? Miks toores anne lavale ei sobi? Miks STÜ ei võiks toetada „sellist tüüpi kaasaegset etenduskunsti“? Ja mis on sellel kõigel seos Renate Valmega?
Niivõrd erinevate komponentide kokkusidumiseks on vaja head paela, mis need kenasti ühtseks tervikuks seaks. Lihtsalt erinevate teemade seosetult ja läbimõtlematult ritta seadmine jättis artiklist  just samasuguse mulje, mida Einasto ise kritiseerib. Parafraseerides Einasto poolt kirjutatut: aga milleks näha vaeva „käsitööga”, tegelda teksti väljendusrikkuse ja argumentatsiooni arendamisega, kui saab ka ilma läbi?
Kõige arusaamatum selle kõige juures on see, et Einasto professionaalse kriitikuna on viimane inimene, kelle kirjutatu osas selliseid etteheiteid peaks saama esitada. Mingil huvitaval põhjusel  on Einasto teadlikult eksinud pea kõikide arvustuse kirjutamise kirjutatud ja kirjutamata reeglite vastu. Mida iganes selle artikliga saavutati tahti, läks see ääretult kummalise teostuse tõttu kaduma. Artiklist jääb meelde vaid kriitikule kohatu isiklikus vormis kunstniku materdamine ning läbimõtlemata kõige südamel oleva kirja panemine ilma igasuguse kõrvalseisja jaoks arusaadava seoseta. Taas appi võttes Einasto enda sõnu: selle tulemusena paistab looming silma eredate, ent välja arendamata mõtte­välgatustega.
 
Seitse kärbest ühe hoobiga. Seitset kärbest ühe hoobiga tabada on raske. Selleks puudub tihti ka vajadus ja põhjend(at)us. Seitse kärbest on ikkagi seitse kärbest ning ilma väga selgelt läbimõeldud lahinguplaanita jätab seitsme kärbse tabamise püüd kõrvalseisjatele kas kummalise arutu sabistamise või üleoleva ärplemise mulje.
 
Kriitika. Arvustusi või arvamuslugusid on päris keeruline kirjutada. Tundub esiti lihtne, kuid tegelikult nõuab see päris põhjalikku süvenemist ja tegemist. Üks raskemaid asju on endale selgeks tegemine, kellele, millest ja miks ma kirjutan. Kui on see selgeks tehtud, siis tuleks hiljem, loo valmides, uuesti neile küsimustele otsa vaadata ja ausalt vastata, kas lugu vastab seatud eesmärkidele. Ja kuldse reeglina tuleks silmas pidada seda, et kui loo ainuke eesmärk on kedagi maatasa teha – kuitahes peenelt ja argumenteeritult, siis selle teadmise ja arvamuse võiks rahumeeli arvustajana / kriitikuna endale jätta. Seda ei ole kellelegi vaja. Tõesti ei ole. Mõned põhjused (väga paljudest), miks ei ole: maitsed on [väga] erinevad; halvasti oskab absoluutselt igaüks öelda; lehest / ajakirjast kellegi virinat ja padunegatiivset kommentaari on rohkem kui tüütu ja halb lugeda. See kuulub ja võiks jäädagi nn delfi kommentaatori ampluaasse.  
Miskipärast on kujunenud arusaam nagu oleks kriitika eesmärk kedagi või midagi halvustada. Kui ei ole halvasti öelnud, siis nagu polegi kriitika. Täiesti kummaline lähenemine minu arvates. Täitsa huvitav oleks teada saada, kuidas selline arusaam on kujunenud. Olenemata aga sellest, kuidas või miks see on nii välja kujunenud, on tagumine aeg see arusaam nüüd kõrvale jätta ning kriitika uuesti sisustada.  Kriitika ei seisne halvasti ütlemises, kõige halvasti või valesti läinu esile tõstmises ja selle kõikvõimalikes vormides materdamises.  Kriitika üks paljudest funktsioonidest on tõesti küll  millelegi hinnangu andmine. Ent hinnang ja paljas materdamine on täiesti erinevad asjad. Hinnang sisaldab kohustust põhjendada ja argumenteerida. Nähtu oli sinu arvates jama? Miks sa nii arvad? Ja siit ma jõuan tagasi alguse juurde- kui sinu arvates oli nähtu jama ja sa suudad selle ka ülihästi ära põhjendada, ent sul mitte midagi rohkem öelda pole, siis jäta see teadmine endale. Võib-olla ehk jaga mõne oma lähirongkonna sõbraga, aga üldsusega seda teadmist jagada pole vaja.
Kriitikud võiksid võtta endale eesmärgiks ja ülesandeks konstruktiivse tagasiside andmise. Arvad, et nähtu oli jama? Ahaa, aga kuidas asja parandada, mida parandada, miks parandada? Sellistele küsimustele vastuse otsimisega võtab kriitik enda õlule päris suure vastutuse koorma. Kes on kriitik ütlemaks, kuidas on õigem ja parem? Miks on kriitiku kunstiline visioon ja nägemus õigem ja parem kunstniku omast? Arusaadavalt ei kiputa sellist vastutust endale võtma. Lihtsam on ikka öelda ja mõelda, et oli jama, võib-olla lisada juurde paar lõiku põhjendusi ning siis õnnelikult õilmitseda. Ehkki vajadust konstruktiivse tagasiside vastu on tunnistanud juba pikemat aega nii kriitikud,  kunstnikud kui lugejad, kohtab seda siiski harva. Miks see nii on? Diskussiooni koht. Aga kindlasti peaksid siinkohal kriitikud oma silmad-kõrvad lahti tegema ja oma mugavus-tsoonist välja tulema. Täpselt samamoodi nagu kunstnikud peavad ennast järjepidevalt endile, kriitikutele ja publikule tõestama, peavad ka kriitikud ennast järjepidevalt endile, kunstnikele ja lugejatele tõestama. Muidu ükspäev lihtsalt arvamus enam ei loe ega lähe kellegile korda. Lisaks annab teadlik vastutuse võtmine ning oma loomingu tagajärgede ja mõjude endale teadvustamine kirjutatule suurema väärtuse. See annab kirjutatule uue hingamise, mida oskavad kõrgelt hinnata nii kunstnikud, kriitikud kui tavalugejad.

kedjaTallinna töötoad tantsust kirjutajatele + arvustus

Septembris võtsin ma osa Põhja-ja Baltimaade tantsukunstnike kohtumisest kedjaTallinn 2012.  Mõned ajad tagasi lubasin, et ma annan ülevaate selle raames toimunud töötubadest, millest ma osa võtsin.  Kuna ma sellest kirjutasin ka Müürilehes, siis ma jalgratast uuesti ei leiuta, vaid panen siia üles sama teksti. =) (arvustust täitsa lõpus pole varemalt kuskil avaldatud).
 
Niisiis oli kedjaTallinn 2012 raames oli võimalik osaleda töötubades ja seminarides ning kuulata loenguid. Ürituse programm sisaldas seinast seina ettevõtmisi, mis võimaldasid läheneda tantsukunstile mitmete erinevate nurkade alt.  
 
Mina valisin oma nurgaks tantsust kirjutamise. keðja alaprogrammi Writing Movement, mis lükati ametlikult käima just keðjaTallinn kohtumisel, raames oli võimalik osaleda mitmes töötoas, mis keskendusid tantsust kirjutamisele, kriitikale ja kriitikutele. Kuna ma aegajalt tantsuteemadel sõna võtan ja nii mõnigi kord olen avastanud ennast tundide kaupa valget lehte jõllitamas, kui mõnest tantsulavastusest kirjutada olen tahtnud, siis haarasin ma härjal sarvist. keðjaTallinn programm võimaldas kokku panna töötubade ja loengute kombo, mis käsitles kriitikat ülevalt ja alt, vasakult ja paremalt. Programmist oli kriitikahuvilisel võimalus valida järgmiste kriitikakunsti käsitlevate ettevõtmiste vahel:
 
Sidsel Pape Re/viewing Dance.  Töötoa tutvustuses kirjutati, et töötoa eesmärgiks on keskenduda vaatajale ja vaataja perspektiivile: mis positsioonist ja läbi millise prilliklaasi näeb tema  kaasaegset tantsu?
 
Ott Karulin Cooperative Critisism. Selle töötoa tutvustus tõstatas väga intrigeeriva küsimuse – kas üha suureneva väljendusvabaduse, mis võimaldab igaühel öelda blogosfääris ja/või sotsiaalmeedias, mida ta arvab, valguses on lõpuks saabunud professionaalsete kriitikute poolt kirjutatud ja trükis avaldatud arvustuste ajastu lõpp? Kui igaüks saab olla kriitik, siis tuleb kriitiku funktsioonid ümber/uuesti sõnastada.
 
Heili Einasto Writing About Dance: Dance Critic As A Historian. Tegemist oli loenguga, mille tutvustuses kirjutati, et ehkki sageli peetakse arvustuse eesmärgiks anda kohest tagasidet, ei piirdu selle eesmärk üksnes sellega. Pikemas perspektiivis on just arvustused ja muud trükis avaldatud kommentaarid allikad, mis võimaldavad meil minevikku taasluua.
 
Olles otsustusvõimetu ja suutmata eelnimetatute vahel valida, lõin ma käega ja otsustasin neis kõigist osa saada. Märkmikud ja pastakad kaasas, sibasin ma innukalt oma kombot nautima.
 
Sidsel Pape töötoas kaardistasime me kolme päeva jooksul elemendid, millest üks tantsulavastus koosneb. Saime neid üksjagu (kokku panin mina kirja 14) ning seejärel grupeerisime need objektiivseteks ja subjektiivseteks. Seejärel kaardistasime elemendid, millest üks arvustus koosneb ja sidusime arvustuse ja tantsulavastuse elemendid omavahel. Tundub põnev? Oligi! Oma äsjaomandatud teoreetilised teadmised saime koheselt ka praktikas järgi proovida. Esimese ja teise päeva lõpus saime kodused ülesanded. Esimeseks ülesandeks oli valida endale üks tantsulavastuse element ning seada see perspektiiviks tantsulavastuse vaatamisel. Et oleks põnevam, siis pidime valima perspektiivi, millisest me tavaliselt kunagi ei vaata. Nii sain mina ülesandeks vaadata tantsulavastust läbi suhete perspektiivi. Teised vaatasid läbi liikumise, valguse, heli, soo, ruumi jms perspektiivi. Ehkki esmapilgul lihtne, oli tegemist vaat, et kaelamurdva ülesandega. Vaadata Krista Köster’i ja Kristina Paśkevićius’e Camouflage’i suhete perspektiivist oli pea võimatu. Olles sunnitud vaatama seda lavastust vaid sellest konkreetsest vaatenurgast, liikus mu tähelepanu pidevalt ka kõikidele muudele detailidele..kohati ka ainult kõikidele muudele detailidele. Ühel hetkel ammendas mu perspektiiv ennast minu jaoks nii täielikult, et ma hakkasin oma fookust laiendama, inimestevahelistest suhetest said abstraktsed suhted. Jälgisin, kuidas suhestusid tantsijad ruumiga, kuidas suhestus publik lavaga, kuidas valgus heliga. Etenduse lõpus tundus mulle, et ma olin oma selles täielikult läbikukkunud. Järgmisel päeval töötoas selgus, et ma polnud ainuke, kel ülesanne sellisel viisil nässu läks, päris mitmel oli sama mure – poole tee peal astuti hoopis teisele teele ja siis järgmisele ja järgmisele. Lõpuks jõudsime arusaamisele, et selles ülesande trikk peituski - sundides ennast jälgima ainult ühte detaili, hakkad sa paratamatult jälgima ka kõiki teisi.. Järgmise päeva ülesandeks oli peale etendust kirjutada selle kohta arvustus (mis tuli ära esitada keskööks), püüdes silmas pidada, et see sisaldaks elemente, mida üks arvustus sisaldama peaks. Taaskord üks korralikult kõva pähkel, mida pureda, kuna Mārtiņš Eihe tantsulavastus Sarah Kane on midagi sellist, mida sõnadesse panna ja sõnadega edasi anda on keerulisemast keeruline. (kirjutatud arvustus on postituse lõpus). Järgmisel hommikul lugesime üksteise arvustusi, jagasime muljeid, liigitasime ja analüüsisime neid. Kokkuvõttes saime nii mõnegi nipi ja triki võrra rikkamaks, mis edaspidi loodetavasti aitab kiiremini ja kergema vaevaga arvustusi kirjutada.
 
Ott Karulini töötoas kaardistasime kriitiku funktsioonid (tõepoolest mitmuses, sest kriitiku funktsiooniks ei ole ainult ja ainult vigade esile tõstmine ja nende kõikvõimalikes vormides materdamine) ning keskendusime siis Oti juhtimisel (tantsu)kunstnikule. Eelkõige siis sellele, kuidas anda tagasisidet tantsukunstnikule. Kuidas arvustada nii, et see keskenduks esmajoones tantsukunstnikule tagasiside andmisele ent samal ajal täidaks ka kõik muud kriitika funktsioonid on täidetud? Töötades nii paarides, kui pisikestes rühmades, mõtlesime välja erinevad tagasiside andmise viisid. Mil moel oleks üldse võimalik tagasidet anda. Inspireerituna Draamamaa pehmetest patjadest ja muhedast atmosfäärist, meil ideid jätkus. Kõige rohkem elevust tekitas meis idee teha kriitikust reality show, mis ühe versiooni kohaselt jälgiks kriitikut 24 tunni jooksul peale lavastuse nägemist. Kriitik peaks iga teatud aja tagant rääkima, mida ta lavastusest arvab. Selliselt saaks aimu, kes kriitik on ja kuidas tema arvustus sünnib. Et asja veel põnevamaks teha, siis töötasime välja ka konkreetsed meetodid, kuidas kõik ideed, millega me välja tulime, päriselt realiseerida. Töötoa lõppedes sumises pea erinevatest mõtetest, kuidas ja millest järgmise arvustuse kirjutamisel lähtuda.
 
Heili Einasto aga pani meid oma loengus mõtlema tuleviku põlvkondade peale. Ta juhtis meie tähelepanu sellele, et kriitik ei kirjuta mitte ainult tänastele lugejatele vaid ka homsetele, ülehomsetele ja aastakümnete pärastele lugejatele. Seda aspekti kiputakse sageli unustama. Arvustusega, milles keskendutakse peamiselt hetke emotsiooni jäädvustamisele või sukeldutakse võrdluste, analoogiate ja paralleelide maailma, pole tuleviku lugejal eriti palju peale hakata. Ta saab küll taustsüsteemi, kuid tantsulavastusest endast ei saa ta midagi teada. 20 aasta pärast mõnd lavastust artiklite põhjal taaselustades võib päris korralikult hätta jääda, kui seda kandvad tekstid räägivad vaid ovatsioonidest, meeleheitest või muudest emotsioonist, mida see tantsulavastus tekitas. Sama abituks jätavad arvustused, mis võrdlevad üht tantsulavastust viie-kuue teise lavastusega, millel puudub tuleviku lugeja jaoks igasugune seos teda paeluva lavastusega ning millest on kardetavasti sama vähe infot alles.  Et räägitut illustreerida, lugesime aastate tagust arvustust ühest tantsulavastusest. Ülesandeks oli aru saada, mis laval toimus, millest lavastus rääkis? Võimatu missioon. Loengu järel arutlesin tükk aega, kuidas leida piir ja tasakaalu punkt nii, et arvustus ei muutuks pelgaks lavastuse ümberjutustuseks, kuid annaks siiski sellest ülevaate?
 
Kolmanda päeva lõpuks, kui kõik töötoad, loengud ja muud ettevõtmised seljataga, oli pea paksult erinevaid ideid ja mõtteid täis. keðjaTallinn korraldajate poolt pakutud kombo kriitikahuvilistele sisaldas endas täiesti erinevaid maitseid, mis esmapilgul ei paistnud üldse kokku sobivat, kuid mis päeva lõpuks andsid kokku äärmiselt huvitava ja väga hea maitseelamuse – tervikliku nägemuse kriitikust, tema erinevatest rollidest ja väga erinevatest töövõtetest ja - vahenditest. Mulle, kui mittekriitikule oli see väga rikastav kogemus, kuid ka päriskriitikud lahkusid neist töötubadest ja loengust säravate silmadega.

********************************

Mārtiņš Eihe tantsulavastus Sarah Kane
Vahel on mõnus minna ja vaadata mõnd etendust ilma sellest eelnevalt midagi teadmata. Lihtsalt astuda teatrisse sisse, vaadata kava, valida lavastus huvitava pealkirja või sobiva aja järgi ning lihtsalt nautida etendust..ja lasta lavastusel end kaasa haarata. Mārtiņš Eihe “Sarah Kane” ei ole kohe kindlasti lavastus, mida sellisel moel vaatama võiks minna.

Ilma igasuguse eelneva teadmiseta jätab see lavastu tõenäoliselt maha segaduses publiku, kes ei ei pruugi mõista id ja kogesid. Lugu on raskesti arusaadav ega arene eriti kuhugi. Lavastust täidab ülevoolavalt mõnevõrra kaootiliselt vägivald ja viha, mille põhjused ja tagamaad jäävad arusaamatuks. Heli on agressiivne ja kõrvulukustavalt kõva.

Sarah Kane algab kolme diivanil istuva tantsija (kaks meest ja naine) aruteluga, kuidas keegi neist oma parima sõbra tapaks. Tapmisviisid on eranditult piinarikkad. Arutelu teema on igas mõttes üllatav. Kolme diivanil istuva tantsija (2 meest ja naine) puhul oleks armastuslugu palju ootuspärasem olnud.

Lavastust avav arutelu teema on kogu järgneva lavastuse kandvaks motiiviks – vägivald, sügav depressioon, viha, äng ja häving, mida surm ja piinamine endas kannavad, olid lavastust tõukavateks jõududeks algusest lõpuni. Need ilmnesid liigutustes, mis aegajalt algasid küll õrnalt ja pehmelt, kuid arenesid kiirelt äkilisteks ja agressiivseteks liikumisteks. Need paljastusid helis, mis oli ülimalt ärritav ja kohati piinavalt kõva. Need olid nähtavad tantsijate poolt portreteeritavate karakterite suhetes. Nende suhted olid pealiskaudsed ja agressiivsed, kirglikud ent vägivaldsed. Kohati häirivalt agressiivsed ja vägivaldsed.

Esimene hetk, kus publikule antakse toimuvast mingi aimdus, tuleb lavastuse teises pooles, kui üks tantsijatest ütleb kui väga ta kõike vihkab, ta ei taha ei elada ega surra. See hetk asetab lavastuse väga tugevasse konteksti ja selgitab pisut kõige laval toimuva tagamaid. Lavastus esitleb ja kujutab ühe isiku ängi, ahastust, kirge, üksildust, eksistentsi ja elu mõtte otsingut. See selgus rahustab mõneti segaduses publiku maha. Läbi selle arusaamise on publikul millestki kinni haarata, millegagi suhestuda, midagi, mis põhjendab ja asetab mingisse turvalisse konteksti kogu selle vägivalla, mis lavalt neile peale paisatakse. Võime mõista talumatult otsekohest vägivalda ja agressiivsust annab publikule võimaluse seostada see oma kogemuste, teadmiste, väärtuste ja põhimõtetega.

Vaatamata sellele selguse hetkele, saabub täielik lavastuses nähtu mõistmine ja arusaamine alles siis, kui läbi lugeda lavastuse kavatekst ning tutvuda pisut rohkem selle taustaga. Alles siis, kui lugeda Sarah Kane’ist ja mida Mārtiņš Eihe soovis selle lavastusega öelda ja väljendada. See teadmine paneb kogu lavastuse ja selle elemendid perspektiivi, mis võimaldavad mõista mida sa lavastuses nägid ja miks, samuti annab see võimaluse sõlmida nähtuga rahu. Selle lavastuse sisu, olemus ja motiivid paljastuvad ainult väga konkreetses kontekstis. Alles ja ainult siis, kui tead selle lavastuse ja selle pealkirja taga peituva isiku kogu (tausta)lugu.

Ehkki lavastusest saab tervikliku ja täieliku elamuse ainult juhul, kui põhjalikult teada selle tausta ning Sarah Kane’I lugu, ei mõjuta see asjalolu eriti lavastusest saadavat kogemust. Lavastusest paiskub kogu ahastus, agressiivus, vägivald, kirga, depression ja äng, mis Sarah Kane’I ümbritses, publikusse pea talumatus autentsuses. Ent selle lavastuse tugevus ei peitu selle äärmiselt tõetruus vägivalla, ängi , deprsessiooni ja muude emotsioonide väljenduses ja edasi andmises. Sarah Kane’i tuguvus peitub selle võimes igaüht publikust puudutada. See lavastus võib jätta maha vaimustuse publiku, võib jätta maha šokeeritud ja sügavalt pettunud publiku, kuid kindlasti ei jäta see lavastus maha ükskõikset publikut. Sarah Kane provotseerib, intrigeerib, šokeerib, ajab segadusse, ärritab. Kuid see ei jäta kedagi ükskõikseks, mis on tõeline kompliment lavastusele, selle autorile ja tantsijatele.

Pisike tagasivaade stuudio poolaastale

Enne-jõule-kolmapäeval läksime stuudioga jõuluvaheajale. Ääretult vahva poolaasta on selja taga. Meil on märkimisväärselt tore seltskond ja Liis on ninast sabani vahva õpetaja. Tunnist tundi saab palju nalja ja väga korralikku trenni. Kokku õppisime ära 1-2-3-4 ja pool kombinatsiooni. =)
Poole aasta jooksul ajas ainult üks kombinatsioon mind nutma ja seda me tegime ka õnneks ainult 1 kord. Tripleti saan ma ühel päeval selgeks ja pöörded ka .… pöörded võib-olla natuke hiljem tulevikus. Koordinatsiooniga läheb ka veits veel aega. =) Aga kukerpall juba tuleb igast võimalikust ja võimatust asendist ja ma sooritasin elu esimese enam-vähem adekvaatses vormis hundiratta (siiani sain põhimõtteliselt ainult mina aru, et ma teen hundiratast, kui ma seda tegin). Liisi käekirjast ja liikumiskeelest olen ma ka nüüd aru saanud.
Üks toredamaid hetki tundides oli siis, kui tegime ühes tunnis põrandakombinni vahelduse mõttes vasakule poole. Kogu mu siira pingutuse kiuste tegin mina hiljemalt poole peal kombinni siiski paremale poole. Ühel hetkel hüüdis Liis: „ Maike. Vasakule!!!!“ Mina ütlesin: „Ma tean, aga ma ei tea, kus see on..“ Olles jõudnud sisemisele veendumusel, et nii see külg nüüd on vasak, hüüdis Liis: „See on parem, Maike!“ =) =) Nalja sai ka asendusõpetajaga. Raido koordinatsiooni trikid on endiselt müstika. Aga no ma pusisin neid vapralt kaasa, silmad läksid aina suuremaks ja mõni koht läks täitsa puusse, aga ära pusisin. =) Raido kombinn (mida ma nimetan poolikuks kombinniks) oli ka vahva. Selles oli üks koht, kus sammu pealt pidi põrandale minema. Kuna Raido tegi seda nii kiiresti ja sujuvalt, siis mulle jäi mulje, et põrandale pidi hüppama. Kuna ma päris täpselt aru ei saanud, siis ma hüppasin põrandale ja küsisin, kas nii? Haa, see oli naljakas hetk. Polnudki hüppe koht tegelikult. Tore oli ka see, et see kombinn pidi lõppema näoga akna poole, kuid kombinni lõpus vaatasin mina ust. =) Raido küsimuse peale: „Maike?“ oskasin ma vastata ainult : „Mina olen sama üllatunud, kui sina ..“ =) Aga ükskord me võidame niikuiniii! =D Järgmine poolaasta me jätkame oma kombinnidega, õpime hunniku uusi ja pusime oma tehnika kallal. Saab tore olema =) =)

Külli Roosna ja Kenneth Flak´i The Wolf Project

Laupäeva õhtul võtsin suuna KUMU-sse. Kunsti nautima. Tantsukunsti. KUMU Auditooriumis etendus Külli Roosna ja Kenneth Flak’i „The Wolf Project“. Tavaliselt ma enne tantsulavastuse vaatamist ei tutvu selle promotekstide ja kavalehega. Mulle meeldib rohkem lavastus ära vaadata ja siis uurida, kas ma nägin seda, mida autor tahtis, et ma näeks. Seekord tegin ma teisti. Ma lugesin enne pomotekstid läbi. Kuna ma juba tean, kui hästi Külli ja Kenneth liiguvad, siis ma läksin vaatama hoopis seda, kui hästi nad lugu jutustavad.

„The Wolf Projecti“ flaierile on kirjutatud, et Külli ja Kenneth uurivad võimu ja manipulatsiooni toimimist. Füüsilise dokumendina esitatakse ühe võimaliku maailmanägemuse sünd. Kas saab võidelda koletisega ise selleks muutumata? Kuidas me manipuleerime teistega, et nad näeksid maailma nii nagu meie tahame? Lõpuks taandub kõik ühele küsimusele: keda me usume ja keda usaldame oma vaateid kujundama?
Intrigeeriv, eksole?

Piletilevi tekstis on lisaks kirjas, et 25. märtsil 1949 viidi Külli vanaema Siberisse koos kümnete tuhandete teiste eestlastega. Paljud ei pääsenud sellelt reisilt eluga. Vanaema mälestused ei ole kellegi kavalalt kirja pandud ulmeromaan, vaid paljude eestlaste isiklik kogemus elust rõhuva võimu all.
See tegi ettevaatlikuks.

Siberi ja küüditamise teema teeb alati mind ettevaatlikuks. Küüditamine on Eesti rahva lugu, aga ka minu lugu. Küüditamist puudutavat materjali ja selle erinevaid käsitlusi on raske distantsilt vaadata ja analüüsida. Küüditamine pole lihtsalt peatükk ajalooõpikus. Tegemist pole lihtsalt aastaarvude, numbrite ja tundmatute nimedeha. See on vanaisa ja vanaema lugu. See on minu lugu. Ja see on isiklik. Ma tunnen mitmeid inimesi, kes ütlevad, et nad ei taha vaadata, kuulata ega näha lugusid küüditamisest. Nad vaatasid, kuulsid ja nägid seda oma kodus, neile pole seda enam rohkem vaja. Mina siiski kuulan teiste lugusid, vaatan teiste nägemusi. Oma pisikeste reservatsioonidega, aga siiski ma loen, kuulan, vaatan. See aitab mul objektiivsemat perspektiivi hoida – nii palju kui see võimalik on.

Ja nii ma läksin ja istusin maha KUMU auditooriumi saali. Ühest küljest elevil ja põnevil, teisest küljest distantseerunud ja resrvatsioonidega. Esimene pilt lavalt oli mõjuv. Kolmest küljest jäävalge kangaga piiratud lava keskel toolil istus naine riidest kott peas. Etteantud kontekstis hakkas see vaatepilt juba oma lugu rääkima. Igaühe peas ehk mõnevõrra erinevat, aga päris kindlalt ühes suunas – teda on kas piinatud (kuidas?) või hakatakse alles piinama (kuidas?). Alles mõne hetke pärast märkas vaataja lava nurgas seismas teist tantsijat. Mees seisis varjus, tema olek oli rahulik, kuid mõjus kalgilt ja üleolevalt. Kui publik oli oma kohad sissevõtnud ning hetke lavapildiga tutvunud, algas etendus.

Külli ja Kennethi liikumine ja koregraafiline käekiri on muljetavaldav. Harjumuspäraselt muljetavaldav. Kergus, plastilisus ja sünkroonsus, millega liikumismustrid laval sünnivad ja kaovad, on tõeline nauding. See on esteetiline professionaalsus, mis laseb vaatajal valida, kas ta jälgib ja naudib liikumise detaile või hoopis lugu, mis läbi selle liikumise jutustatakse. Üks ei sega teist, need põimuvad ja täiendavad teineteist.

Liikumise lummusest vabastas mind alles Külli poolt räägitud lugu. „Ma olin teel kinno. Kaks politsei ohvitseri kontrollisid mu isikutunnistust. Nad panid mind käeraudu, sellepärast, et ma olen eestlane. Nad tõid mu Amsterdami rongijaama, platformile 5. Seal oli palju teisi – lätlasi, poolakaid, bulgaarlasi, rumeenlasi. Me veetsime kogu öö seal. Hommikul lükkasid nad meid kõiki suurde rongi. Ei aknaid, ei toole, ainult väikesed pingid meist pooltele. Kesel ämber – tualett. /-/“.

Sellest hetkest alates ei nautinud ma enam liikumist kui sellist, vaid mu mõte hakkas otsima igale liigutusele seost küüditamisega seonduvaga. Kontroll teise inimese üle, kontroll tema mõtete ja liikumise üle. Näiline vabadus, mis hetke pärast muutub taas sünkroonis kontrollitud liikumiseks. Manipuleerimine ja mäng. Vangistus ja üksindus. See kõik oli laval olemas, see oli liikumises olemas.

Ühel hetkel Küllit jälgides tabasin ma end arutlemas, kuidas inimesed jäävad iseenda vangiks. Selle peale rääkis Kenneth (suurepärase liikumise saatel) justkui mu mõtteid lugedes loo ahvidest – see on lugu eksperimendist 5 ahviga. 5 ahvi olid puuris koos redeliga. Redeli otsas olid banaanid. Kui üks ahvidest ronis redeli otsa banaani järgi, siis said kõik teised elektrišoki. Peagi said ahvid aru, mis toimus ning igakord, kui keegi ahvidest tahtis redeli otsa ronida, anti talle peksa. Ehkki redeli otsa ronimise eest enam ammu elektrišokki ei saadud, ei lastud kellelgi redeli otsa ronida. Siis vahetati üks ahvidest välja. Uus ahv ei teadnud keelatud banaanidest midagi. Ta tahtis ronida redeli otsa, et võtta banaani, kuid teised ahvid peatasid ta ja peksid läbi. Vahetati välja järgmine ahv. Ka tema soovis banaani ja peksti selle eest läbi – ka eelmine uus ahv osales peksmises. Ajapikku vahetusid kõik ahvid. Elektrišokki polnud neist keegi enam saanud, ent iga uustulnuk, kes tahtis võtta banaani, peksti läbi, kuigi algset põhjust selleks polnud enam ammu.

Peale etenduse lõppu oli mu pea mõtteid täis. Küsimusele: „Niiiiii???“ [kuidas meeldis?????] ei osanudki ma kohe vastata. Mind kummitas selle lavastuse steriilsus. Steriilsuse all pean ma silmas seda, et see oli sõrmeliigutuseni timmitud ja professionaalne, seal puudus igasugune üleliigne liigutus. See optimaalsus õhkus igast lavastuse detailist- lavakujunduses, valguses, helis, kostüümides, koreograafias. Kõik oli lihtne, puhas, mimimaalne. Meenutas mõneti laborit, kus eksperimente läbi viiakse... mis iseenesest on täiesti asjakohane, kuna lavastuse eesmärk oligi uurida, eksperimenteerida. Steriilsusest tingituna ei puudutanud mind kummastaval moel ka lavastuses jutustatud küüditmise lugu. See läks must täiesti mööda. Võibolla sellepärast, et see on minu jaoks nii emotsionaalne ja laetud teema, et kui sellest nii optimaalselt ja puhtalt üle käia, siis ma ei suuda seda omastada. Siberi teema oleks võinud minupoolest sellest lavastusest täiesti välja jääda. Manipulatsioon, kurjus, mõjutamine, kontroll, allutamine... see kõik oli selles lavastuses olemas ilma küüditamiseta. Kas lavastus oleks toiminud ilma selle kontekstita? Seda ma enam ei tea. Ma kaldun arvama, et oleks. Pildid, mida tantsijad laval edasi andsid, kandsid endas juba ise nii tugevat allteksti, et vaataja oleks ehk ise oma mõtetes jõudnud nii kaugele. Samas mõnele andis ehk just küüditamine vajaliku konteksti, raami ja perspektiivi.

Nüüd, kui „The Wolf Projecti“ vaatamisest on mõni päev mööda läinud, oskan ma küsimusele: „Kuidas meeldis????“ vastata küll. Mulle meeldis. Mulle meeldis liikumine- mulle jätsid väga sügava mulje osad detailid ja sünkroonsed liikumised. Olles seda lavastust oma mõtetes mitu korda taastanud, meeldib mulle nüüd rohkem ka selle minimalism ja optimaalsus. Ja ma tahaks seda täitsa uuesti näha - mind huvitab, mida ma seal siis näeksin.

Ja ma tahaks teada, miks küüditamise loos toimus tegevus Amsterdami rongijaamas?

Uus hooaeg! =)

Järjekordne tantsuhooaeg on alanud! Rõõm!

Ma olen seda juba niiiii mitu korda tahtnud kirjutada. Kõigepealt ma tahtsin seda kirjutada umbes nädal enne, kui Zick stuudio uus tantsuhooaeg algas. Et kõiki tantsima kutsuda ja puha, natuke oma ärevust ja elevust jagada. Aga pastakas paberil ei tõsnud... või siis õigemini näpud klaviatuuril ei liikunud.

Siis ma tahtsin selle lause kirjutada, kui oli esimene Zick stuudio tund septembri alguses. Aga ma ise sinna ei jõudnud ja seega oli kuidagi kummaline kirjutada.

Seejärel tahtsin ma selle lause kirjutada peale seda, kui ma käisin vaatamas oma selle hooaja esimest tantsulavastust. Renate Valme „Pung“. See polnud veel valmis, see oli pooleli. Ja väga äge. Ma lähen seda kindlasti vaatama, kui see täitsa valmis saab.

Siis ma tahtsin selle lause kirjutada, kui algas / kestis ja lõppes kedjaTallinn 2012 – Põhja- ja Baltimaade kaasaegse tantsu kunstnike kohtumine, mis oli üks igati asjalik ja rikastav üritus. (Kedja tegemistest teen ma eraldi sissekande üks hetk). Ent kogu selles kedja saginas ei leidnud ma õiget hetke, et oma tahtmine realiseerida.

Aga täna, kui ma jõudsin esimest korda tantsutundi, siis ma tundsin, et nii-niii nüüd on aeg see lause kirja panna! =) Olenemata sellest, et ma olin igast nurgast tantsuga see hooaeg juba kokku puutunud, algas see minu jaoks tõeliselt ikkagi täpselt siis, kui ma astusin saali ja taaskord vaatasin hämmastusega, kuidas käed ja jalad saavad teha kapitaalselt erinevaid liigutusi (mitte minu omad muidugi); siis, kui ma üritasin meelde jätta soojendusharjutusi ja nii lihtne järjekord nagu jalg ette, jalg kõrvale, jalg taha kippus muudkui vussi minema (osaliselt muidugi selle pärast, et just oli see harjutus olnud natuke teistpidi)..ja eriti siis, kui ma sain oma esimese sinika põrandal. =)

Seega on nüüd minu jaoks tantsuhooaeg ametlikult alanud. See tõotab tulla hirmus põnev ja äge. Stuudio tunde annab meile nüüd Liis Ilula. Ma esimese hooga ei oska muud öelda, kui et seda tundi on palju. Me jõuame teha (ja teeme) tõesti kohe palju. Kombinnid, mis Liis on meile pusimiseks välja mõelnud, on tõeliselt vahvad. Ühe kombinni rongi pealt olen ma kapitaalselt maha jäänud..ma pean ootama nüüd tundi, kus on vähem inimesi ja lootma, et Liis siis halastab ja selles osas pisikese järeleaitamise teeb. Teisest kombinnist ma sain enam-vähem aru ja jagu. Mul on see isegi veel suuremas jaos meeles (ma luban endale siinkohal pisikese juubelduse, tavaliselt ei jää mulle kombinnid nii ruttu meelde). =) Lisaks ägedale õpetajale ja vahvale tunni sisule on stuudios ka niii palju uusi toredaid inimesi! Seega, kes veel kahtleb ja mõtleb, kas tulle või mitte, siis kahtlemine lõpetada ja hopsti tundi tulla! =) Tore on!

Miia - Milla - Manda lugu

Hunt Kriimsilmal oli 7 ametit. Minul on üks kuni mitu. See tähendab, et alates eilsest võib minu poole poolsosinal pöörduda ka kui helitehniku poole. =) Nimelt vajutan ja lükkan mina helipuldis nuppe ja tagan, et Tantsuteatri ZIck tantsulavastuse Miia – Milla – Manda lugu ajal tuleks iga heli, sulps, pirin ja laul selleks ettenähtud ajal. =)

Ehkki ma sellel ametipostil juba teistkordselt, pean ma siiski kordama, et helitehniku amet pole üldse nii lihtne kui pealt paistab. Helitehniku issameie palve, mille ma siin mõned ajad tagasi postitasin, on absoluutselt asjakohane ning sellest ei saa kuidagi üle ega ümber. Enne igat läbimängu saab see ikka korra ette pobisetud.

Eile oli Miia – Milla – Manda loo esietendus. Esietendus on alati hirmus tähtis ning olgem ausad, selline asi võtab ka helitehnikul varba värisema. Eriti kui on üle 20 erineva võimaluse kõik vussi keerata =D Õnneks ei läinud miski vussi. Pea-aegutest ajalugu vaikib ;) Tore oli kuulda peale etendust kommentaari, et „näädsa heli ei läinudki vussi, oleks tahtnud näha, kuidas tantsijad reageerivad!“ =) Endal oli aga peale etendust toss ikka täitsa väljas.

Helitehniku ametiga kaasneb privileeg näha kõiki kõiki läbimänge. See annab võimaluse näha etendust selle mitmes erinevas variatsioonis. Ehkki lavastus on sama, on iga etendus pisut isemoodi. Mõnikord küsitakse, kas ära ei väsita või igav ei hakka? No ei hakka. Esiteks on mul piisavalt palju detaile, mida jälgida ja millele reageerida ning helitehnikute rõõmuks sisaldab see lavastus niii palju põnevat ja toredat, et ka helitehnikule on see igal läbimängul otsast lõpuni vahva. =)

Miia – Milla – Manda lugu on ka selline lavastus, millest vaatajana ei tahaks kuidagi ilma jääda. See on just selline, mis on nii omamoodi ja äge, et peale etendust hoiab veel mitu päeva suu inertsist kõrvuni. Tulge vaatama, veel jõuab! =)

Kuidas ma põrandaga (vahe)rahu sõlmisin

Meil oli Zick Stuudios tund asendusõpetajaga. Tundi andis Anu Tuumalu. Supertore tund oli (mitte, et need muidu toredad ei oleks)! Me tegime rulle ja improt ja kombinne. Võib-olla olin mina mingis superheas tujus, aga täna kohe sobis ja sujus kõik minu väikses peakeses. Ma isegi ei pahandanud ühtegi korda enda peale kui vussi läks.

Kõige toredam oli põrandal rulle teha. Põranda rullid hakkasi mulle juba natuke meeldima ühes eelmises tunnis, mida andis Triin Marts. Aga täna mulle kohe täitsa meeldis. Ma veel lõpuni ei tea, mis tunne peaks olema, kui „käsu peale“ kogu keha raskus põrandale laotada (ma vabatahtlikult või tahtmatult olen seda kogenud), aga pea-aegu sain hakkama. Ja täna oli vist esimest korda minu tantsupusimise ajaloos põrand pehme..või nagu Raido vahel ütleb „minu sõber“. Me tegime igat pidi rullimist, nii ühest otsast teise kui koha peal ja mul oli kogu aeg tore. =) Ja see hetk, kui ma teadvustasin, et on pehme ja tore, oli mõnus.

Seega olen ma täitsa valmis ütlema, et ma olen põrandaga peaaegu rahu sõlminud. Täitsa rahu saabub, siis kui ma olen püsti ja pean „käsu peale“ põrandale kukkuma ja see ei tundu enam nagu pea ees vastu kõige teravamat ja kõvemat ja valusamat betooni hüppamine. =) Sinna läheb veel aega =D Aga samm lähemale sellele on astutud. Jei! =)

Ja me tegime ka täitsa vahvat kombinni, mis mul järgmiseks korraks ilmselt ununeb, aga mille enam-vähem meelde jätmise kiiruses tegin ma raudselt isikliku rekordi!

Lugu sellest, kuidas Hobusest Tantsutäht sai

Ammu ammu, kui Maa oli veel noor ning taevas ja tähed polnud nii kauged ja kättesaamatud kui täna, elas üks Hobune. Hobusele meeldis kapata mööda avaraid maastike, galopeerida lõpmatuna näivatel rannaribadel. Ta nautis mägedes turnimist ja alla orgu tuhisemist.

Kuid üle kõige meeldis Hobusele vaadata öise taeva tähti. See meeldis Hobusele isegi rohkem kui värske mahlase rohu näksimine, mida Hobune ninast sabani armastas. Hobune võis tundide viis lamada kabjad välja sirutatud, kõht taeva poole ning vaadata, kuidas tähed tantsides mööda taevavõlvi kulgesid. Selles oli midagi salapärast ja erilist. Hobune ihkas taevatähtede kombel liikuda, kord aeglaselt aeglaselt, kord siuhti nagu komeet, kord mingit kindlat rada ja mustrit mööda, kord täiesti ettearvamatult ja ootamatult.

Mida rohkem Hobune tähti vaatas, seda rohkem see igatsus temas kasvas. Hobune salajaseks südamesooviks oli saada täheks taevalaval. Lõpuks võttis Hobune südame rindu ja rääkis sellest unistusest oma sõpradele Hiirele ja Konnale. Hiir ainult muigas selle peale ja ütles: „No kes on enne kuulnud Hobusest, kes tantsib? See pole üldse kohane ühele korralikule Hobusele. Korralik Hobune on väärikas, korralik Hobune sammub paraadil või künnab põldu.“ Konn aga mõistis Hobust ning soovitas tal minna ja otsida üles Ilmapuu, kes saab ehk Hobust aidata. „Ilmapuu asub kolme mäe ja kolme jõe taga, nelja tee risti keskel,“ teadis Konn teed juhatada.

Hobune asus teele, ületas kolm mäge ja kolm jõge ning jõudis nelja tee ristini, mille keskel kõrgus tohtu suur iidne Ilmapuu. Hobune rääkis Ilmapuule oma soovist õppida tantsima nii nagu tähed. Ilmapuu vaatas Hobust pikalt, mõõtis teda nii-ja naapidi ning sõnas lõpuks: „Selleks, et omandada tähtede tantsuoskus, tuleb minna Põhjanaela - taeva kõige eredama ja kaunima tähe- juurde. Ent Põhjanaelani jõudmiseks tuleb kõigepealt saada heakskiit Põhjanaela 5-lt nõunikult: Kassiopeialt, Taevasõelalt, Orionilt, Suurelt Vankrilt ja Väikselt Vankrilt.“

Hobune oli täitsa nõutu- kuidas ta peaks nendeni üldse jõudma? Nõunikud ja Põhjanael on kõrgel kaugel taevas- tema aga nelja jalaga kindlalt Maa peal. Selle peale vaatas Ilmapuu taas pikalt Hobust, mõõtis teda nii-ja naapidi ning ütles viimaks: „Roni minu ladvast välja ulatuva kõige pikema oks otsa, sealt leiad sa pilvekese, mis viib su kõikide nõunikeni. Aga mõtle hoolega järele, Hobune, enne kui teele asud, sest tagasiteed enam pole.“

Hobune mõtles ja siis otsustas. Otsustas minna. Ta ronis kõike pikema oksa tippu- see oli ikka kõhedustekitavalt kõrgel!- ja leidis sealt pilve, just nii nagu Ilmapuu oli lubanud, Hetkeks hakkas Hobune kõhklema, kas pisike pilveke suudab ikka temasugust tugevat hobust kanda. Kuid et muud viisi teada saamiseks polnud, siis hingas hobune sisse, pigistas silmad kinni ja astus pilvele. Ja pilv kandis teda! Hobune hirnatas rõõmust..ja kergendusest. Siis hakkas pilv liikuma ning sujuvalt ja pehmelt viis pilveke Hobuse nõunike juurde.

Esimene peatus oli Kassiopeia juures. Kassiopeia oli nõunik, kes armastas vastuolusid ja kontraste. Kassiopeia oli ühtviisi õnnelik nii rõõmus kui kurb olles. Õnn ja õnnetus olid ühe mündi kaks poolt. Hobune läks Kassiopeia juurde ning rääkis talle oma loo. Kassiopeia kuulas Hobuse ära ning talle hakkas Hobune meeldima. Ta ütles Hobusele: „Hobune, kord oled sa mäe peal, kord all orus; kord oled sa vee peal, kord vee all. Ära unusta mäe otsas, kui raske oli tee orust sinna, ära arva vee all, et pinnale pole võimalik tõusta. Sul on minu heakskiit. Orionini jõuad kui ületad minu koja mäed ja orud.“

Hobune tänas Kassiopeiat, jättis hoolega Kassiopeia õpetussõnad meelde ning astus pilvekese peale. Pilveke hõljus üle kõrgete mägede ja läbi sügavate orgude. Peagi jõudis Hobune Orioni juurde.

Orion oli nõunik, kes armastas täiuslikkust. Talle meeldisid kord ja ilu. Hobune läks Orioni juurde ja jutustas talle oma loo. Ka Orionile hakkas Hobune meeldima ning ta ütles Hobusele: „Püüdle alati täiusliku poole, otsi ainult parimat. Ent pea meeles, et tähtsam kui saada kõige parem või et olla kõikjal parim, on anda alati ja kõikjal endast parim. Sul on minu heakskiit. Taevasõelani saad kui möödud Kolmest Kuningast.“

Hobune tänas Orioni, jättis ka Orioni õpetussõnad meelde ning asus pilvekese peal Taevasõela poole teele. Pilveke möödus Kolmest Kuningast ning mõne aja pärast olid nad Taevasõela juures.

Taevasõel oli nõunik, kes armastas seltskonda. Ta ülistas sõprust ja armastust. Hobune läks Taevasõela juurde ning rääkis talle oma loo. Taevasõel oli Hobuse poolt juba enne kui Hobune oma looga lõpule jõudis. Ta ütles Hobusele: „Ehkki on tore olla üksi kõige eredam, kõige suurem ja kõige tuntum täht, ära kunagi unusta, et jõud peitub koostöös. Hoia oma sõpru, leia uusi sõpru, mida rohkematega sa koostööd teed, seda kaugemale sa jõuad. Sul on minu heakskiit. Suure Vankrini jõuad, läbides minu täheparve.“

Hobune tänas Taevasõela ning jättis Taevasõela õpetussõnad meelde. Kuigi nüüd hakkas Hobune murelikuks muutuma. Juba kolm nõuniku oli läbi käidud, kud keegi polnud tantsu poole sõnaga maininud, rääkimata tantsima õpetamisest..Muremõtteid heietades ei pannud Hobune tähelegi, et pilveke oli ta kandnud juba Suure Vankrini.

Suur Vanker oli nõunik, kes armastas suuri asju. Talle meeldis kõike teha suurelt. Mida rohkem, seda uhkem. Hobune läks Suure Vankri juurde ning jutustas talle oma loo. Suurele Vankrile meeldis Hobune, sest Hobusel oli Suur Plaan. Ta ütles Hobusele: „Ära karda asju suurelt ette võtta, ära karda riskida. Ja kui ei tule välja esimesel korral, siis tuleb välja seitsmendal korral. Julge unistada suurelt, julge proovida ennekuulmatut, kuid kõige tähtsam julge kukkuda kõrgelt ja peale kukkumist julge tõusta taas üles. Sul on minu heakskiit. Väikse Vankrin leiad kohe minu suure koja tagant“.

Hobune tänas Suur Vankrit, jättis ta õpetussõnad meelde ning seilas pilvekesel Väikse Vankri juurde.

Väike Vanker on nõunik, kes oli äärmiselt uudishimulik. Talle meeldis lugeda, uurida, avastada ja katsetada. Hobune rääkis talle oma loo ning nagu ülejäänud nõunikele, hakkas tallegi Hobune meeldima. Ta ütles Hobusele: „Ära kunagi jää seisma, õpi ja avasta koguaeg uusi asju. Laienda oma teadmisi. Iga uus teadmine on väärtuslik ning toob sulle ainult kasu. Sul on minu heakskiit. Põhjanaela leiad sa lossist, mis asub minu raamatukogu tagauksest algava tee lõpus“.

Hobune tänas Väikest Vankrit ning jättis ta õpetussõnad meelde. Hoolimata sellest, et Hobune oli saanud kõikide nõunike heakskiidu, oli ta nüüd juba päris paanikas. Keegi neist polnud õpetanud teda tantsima, keegi neist polnud rääkinud talle sõnakestki tantsust. Kuidas ta nii Põhjanaela ette astub?? Ja vaevalt jõudis ta Põhjanaela peale mõelda, kui juba oli pilveke jõudnud Põhjanaela lossi ette.

Hobune seisis mõne hetke, vaatas imeilusat lossi ja astus siis sisse. Põhjanael juba ootas teda. Ta tervitas Hobust ning sõnas:“ Kuna sa oled siin, siis oled saanud saanud kõigi mu nõunike heakskiidu. Mida mu nõunikud sulle tantsu kohta õpetasid?“ Hobune sattus ärevusse. Polnud ju nõunikud talle tantsu kohta midagi õpetanud. „Ma sain teada, et mäe otsas ei tohi unustada, et alati saab vee pinnale ja orus ei tohi unustada kui raske on tee mäe otsa…eeee.. või vastupidi. Ja sõpru tuleb hoida, püsti tõusmist ja kukkumist ei tohi karta. Ja õppima peab..hästi palju õppima,“ vuristas Hobune. Põhjanael naeris ja ütles:“ Ma näen su silmis muret, Hobune“. Hobune ütles ebalevalt:“ Vaadake, asi on selles, et ma tulin siia, et õppida tantsima ja liikuma nii nagu taevatähed…aga keegi pole mind veel tantsima õpetanud..“.

Põhjanael hakkas seepeale veel rohkem naerma ja ütles:“Tantsusammude õppimine on kõige väiksem ja lihtsam asi tantsu juures. Tähtsam kui see, et sa oskad tantsusammu, on osata rakendada nõunike õpetussõnu, kui sa taevalava vallutad. Hobune, ma ütlen sulle võlusõna, mis annab sulle oskuse tantsida nii nagu taevatähed. Kuid ära unusta, mis ma sulle ütlesin nõunike õpetussõnade kohta, sest kui ma näen, et sa neisse hooletult suhtud, võtan ma sult selle võlusõna ning tanstuoskuse ära“. Hobune lubas, et ta ei unusta ühtegi õpetussõna ning kasutab neid alati ja veelgi enam- ta õpetab neid teistelegi, kes tantsima tahavad õppida. Põhjanael naeratas ja ütles: „Korda minu järel: Zick!“ Hobune ei saanud aru. „Zick????“, mõtles ta, „mis Zick…kas võlusõna ei peaks olema Abrakadabra või Simsalabim või midagi sellist??“ Hobune kõhkles hetke ja kordas siis kõva ja selge häälega: „Zick!“

Nii kui Hobune oli selle sõna öelnud, teadis ta, et see oli õige ja tõeline võlusõna. Ta tundis, kuidas iga rakk tema kehas kibeles tantsima ja liikuma. Hobune astus sammu, astus kaks ja need sammud olid kõige vingemad tantsusammud, mis kunagi nähtud. Hobune säras rõõmust, ta tänas Põhjanaela ning kihutas tantsides üle taevakaare. Nüüd, kus ta oskas tantsida nii nagu tähed, oli kogu taevakaar tema tantsupõrand.

Hobune ei unustanud kunagi nõunike õpetussõnu ega Põhjanaelale antud lubadust, et ta õpetab neid kõigile, kes tantsima tahavad õppida. Aeg-ajalt tegi ta krutskeid ja ütles võlusõna mõnele paha-aimamatule notsule või inimesele, kes seni tantsust midagi kuuldagi ei tahtnud, kuid seejärel kõige suuremaks tantsusõbraks sai.

Hobune tantsib taevas tänase päevani, tantsurõõm temas on ainult kasvanud. Kui öösel selgesse taevasse vaadata võib seal selgesti näha Hobust, kes säravana mööda taevavõlvi tantsib!

Zick!

*************************

Muinasjutu saamisloost:

Tantsuteatri Zick 10nda sünnipäevapeo (2011) ettevalmistamisel tuli korraldajatel mõte seda kuidagi teistmoodi ja erinevalt tähistada. Et sünnipäevapeo kohaks oli Muuseum Miia-Milla-Manda, siis otsustati selle erinevaid ruume ära kasutada. Muuseumi üks vahvamaid kohti on Muusemi tähetorn, mille laes on efektne taevakaart. Tähetorn on hubane patjadega ruum- ideaalne jutuvestmiseks. Nii tekkiski idee- miks mitte jutustada/kuulata seal lugu... Mõeldud-tehtud. Milline täpselt lugu saab, seda ei teadnud ka korraldajad ise. Niisiis toimus muinasjutu "Lugu sellest, kuidas Hobusest tantsutäht sai" esmaettekanne Tantsuteatri Zick 10ndal sünnipäeval Muuseumi Miia-Milla-Manda tähetornis. Loo jutustamise ajal pandi Tähetorni taevakaardil vastav tähtkuju särama. Nii liikusid kuulajad koos Hobusega tähtkujust tähtkujusse üle taevakaare. Kokkuvõttes sai sellest üks vahva ja meeldejääv elamus.

Tunnis

Ma pole pea terve selle hooaja kirjutanud, kuidas mul tantsutunnis läheb. Üldse olen ma häbiväärselt vähe sissekandeid teinud.. Aga tantsutunnist kirjutan ma teadlikult vähe. Kahel põhjusel. Esiteks on kaks korda nädalas kirjalikult tunnistamine, et maeisaaikkaveelüldsearumistoimub minu ego jaoks natuke liiga palju ja teiseks oleks nädalast nädalasse lugemine, et taeisaaikkaveelüldsearumistoimub üle keskmise tüütu. Kaua võib, võiks ju mingi edasiminek olla?? No ei ole. =) ..tsipake võib-olla siiski, aga jah..

Tunnid on meil endiselt väga ägedad ja väntsutavad (nii vaimselt kui füüsiliselt). Meil on hästi tore kamba kaa. Raido genereerib muudkui hulluks ajavaid „iga-keha-osa-teeb-ise-asja“ ülesandeid, mille sooritamine on võimatu vaatamata sellele, et kõik peale minu neid edukalt sooritavad. Kombinn, mille kallal me see hooaeg pusime on ka äge. Peaaegu iga tund avastan ma kuskilt sealt uue plié, mis väidetavalt on seal koguaeg olnud (ausalt, ei ole!).

Viimasel ajal olen ma sutsu hädas sõnavaraga. Kui näiteks ülesande kirjeldamisel kasutatakse väljendit „nagu vedru“, aga ülesanne näeb välja „nagu kruvi“, siis minul tekib lühis. Mis väljendub väga efektselt ja võimendatult minu soorituses, mis ei näe välja ei vedru ega kruvi vaid nagu puine vees siplev roots. Või siis, kui kasutatakse väljendit „tundlik tald“, siis kindlasti mitte ei tähenda see minu peas seda, et sa tõukad päkast või mis see selgitus oligi. Tundlik tald tähendab, et on kõdi.

Kuigi iga tund on isemoodi ja vahva, siis tänane oli selline, et pani mind kokku võtma ja meie tundidest kirjutama. Tänu minu suurepärasele omadusele asju mitte tähelepanuna oli tänases tunnis ainult mina….ja minu väljamõeldud sõbrad. Ja kuna lootus sureb viimasena ja kangekaelsusega on mind kohe heldelt õnnistatud, siis olime me tervelt 40 minutit tunnis. =)
Kui nüüd hetkeks kõrvale jätta, kui totter see oli, siis oli tänasel tunnil oma võlu. Ma sain omaette suures peeglitega saalis pusida. Ma sain näiteks aru, miks ma chaîné pöördeid teha ei suuda, miks ma rulliga hakkama ei saa. Ma nägin kui kumer on minu flat back. Ma kaardistasin kõik arusaamatused kombinnis. Ja lõpuks avastasin, et ma ikka ei julge mingeid hüppamise asju teha. Ma kohe pusisin nende kallal. Aga kui ikka silme ees vahetult enne hüpet kangastub luumurd ja kaelamurd, siis see hüpe ei tule. Löö või maha.

Järgmine kord ma keeran kohe ukse peal otsa ümber, kui kedagi peale minu ei ole.