Ootasime valgeid jõule, saime hoopis valged lihavõtted..

Nädal aega ei olegi me suvise etenduse proovides kohtunud ja juba peaaegu nädal on õues lund sadanud. Kui ma eile Kanutist, Zuga ja Karl Saksa ‘showingult’ koju jalutades salamisi mõtlesin, et paras sulle talv, kevad sai võitu, siis tänaseks on puud jälle lumelörtsised. Sellel ajal kui mina jalgu seinal hoidsin ja tantsimise asemel ilma kirusin, tegid Tiina ja Helen oma Zugaga õpituba- tantsisid neli päeva järjest! Eile vaatasin ja olin natuke kade, ilusas mõttes kade, sest üle pika aja oli hea näha liikuvat keha ja rõõmsat vaimu.

Eelmise nädala proovis arutlesime muinasjutulisuse ja lapsemeelsuse üle. Raido oli samal ajal kuskil tähtsas kohas (ta ju isegi ütles, et kus ja mis aga..) ja meie neljakesi avastasime eneses hoopis soovi panna lavastusse ka midagi müstilist ja muinasjutulist, mis lastele ärevuse südamesse ja sära silmadesse värviks. Nii sündis lõbus Piimasupitont, kes mitte üldse halva pärast kellegi meist nahka pistab. Tont, kelle puhul ei aita ei seebivahumullid ja võlusõnad. Homses proovis jääb Raidol üle vaid noogutada ja nõustuda.

Proovisaali aknast näeb alla bussiparki, roheliste busside pleekinud katuseid ja puhketundi pidavaid bussijuhte. Kui argipäeviti on terve plats raudkolusid täis, siis nädalavahetustel on seal all üpris rahulik. Nii rahulik, et üks bussijuhtidest, kelle nime ma ei tea, kasutas eelmisel laupäeval vaba aega ja kohta ära tantsimiseks – pea peal! Ehk sulab see tänane pühadelumi homseks ära, et tundmatu roolikeeraja jälle meiega koos tantsida saaks – üks ühel, teine teisel pool aknaklaasi.

Lugu sellest, kuidas me Tiina, Heleni, Simo ja Raidoga ühel märtsialguse hommikul tantsusaalis kohtusime…

Sellel suvel hakkab Kadriorus juhtuma! Muuseumi Miia - Milla - Manda maja Kadrioru pargi südames tundub väljast küll väike, kuid peidab eneses värviliste seinte sisse jäetud suurt ajalugu. Selle maja ajaloost sai alguse ka meie viie lugu, mis juuniks kuskile jõuab. Kuhu, ei tea meist veel keegi ja see ongi põnev.

Kui ma 1. märtsi hommikul suvise lavastuse esimesse proovi ruttasin, tundsin südame all pisikest hirmu küll. Esimest korda peale kooliaega ootas mind ees lavastusprotsess, mis põhineb ainuüksi grupitööl. Ja kui arvesse võtta fakti, et Helen ja Simo mulle peaaegu võõrad olid, võib ehk hirmule andeks anda. Millest alustada? Kas ma ikka saan hakkama? Mida teised mõtlevad? Esimesele küsimusele teadis Tiina vastust küll. Tal oli kaasas hüpitsad, milledest tuli hulgaliselt tegemisimpulsse. Tänaseks, kui esimesest proovist on möödas kolm nädalat, on meie proovisaali ilmunud ka kastekannud ja padjad.

See on väga huvitav, kuidas kamp erinevate ideede ja omamoodi rituaalidega inimesi ühes ruumis samu mõtteid mõtlema hakkavad. Kokkuleppimata valib igaüks enese jaoks grupijuhi, kes valijaga esmapilgul samu mõtteradu käib. Nii taandab tantsija grupitöö dialoogile, mis omakorda moodustab grupis suhtluse, harmoonia ja disharmoonia. See kõik toimub salaja, igaühe oma peas. Nii sündis ka meie viie lugu, mis nüüdseks on saanud nii mõnegi lõbusa peatüki.

Täna käisime Muuseumis Miia - Milla - Manda pildistamas. Kunstnik Liis laadis fotokal aku täis ja meie panime heledad särgid selga. Alguses oli muuseumis kõike muud teha, kui piltnikule poseerida. Lapsemeelsus, mida nii mõneski saaliproovis taga ajame, tuli siin iseenesest välja. Sain isegi muuseumi töötajalt noomituse, piinlikuse puna tõusis palgeile. Nii uudistades leidsime vanu fotosid tollest ajast, mida etenduses kasutame. Ajast kui Miia Milla Manda majas tegustes laste linnalaager ja maja ees oli mänguväljaku asemel bassein.

Ja see pilt, mille jaoks me tegelikult kadriorgu läksime, see tuli ülimalt vahva!